Esileht
 
Menüü
 
Menüü
Teavitused

Ettekandepaneelid

Tere tulemast tutvuma konverentsile vastu võetud ettekandepaneelide loeteluga! Neis osalemiseks saab esitada ettekannete kokkuvõtteid siin. Samas saab esitada ka ettekandeid, mis ei haaku otseselt nimekirjas olevate paneelidega. Korraldajad tegelevad ettekannete paigutamisega paneelidesse. Oma uurimisprojekti tutvustamiseks on hea võimalus posterettekanne (formaadis A1 Portrait), mille ettepanekute esitamine toimub samuti siin (tuleb teha vastav valik).

Tähtaeg 19. november.

Boreaalne Nietzsche. Nietzsche jäljed põhjabalti kirjanduses ja kultuuris

Kui välja arvata nõukogude-aegsed marksistlike klassikute tõlked, siis on Friedrich Nietzsche (1844‒1900) oma üheksa tervikteose ja ohtrate fragmentidega tänaseks ilmselt tõlgituim filosoof eesti keeles. Tähelepanuväärne on ka tema Eestis juba 125 aasta taha ulatuva tõlketraditsiooni pikkus, mis on tunnustavat eritelu leidnud Nietzsche globaalse retseptsiooni värskeimas kokkuvõttes, Elmar Schenkeli monograafias „Nietzsche global“ (2025). Nende väliste näitajate taga varjub aga veelgi sügavam sisuline mõju kogu 20. sajandi eesti kultuurile, mis on jõudu ammutanud nii Nietzsche poeetilise filosoofia individualistlike (nt üliinimene ja tahte triumf), loomingupsühholoogiliste (nt dionüüsiline) kui ka kosmiliste (nt igavene taastulek) kujundite varamust. Nietzsche on perspektivismi esimene radikaalne kuulutaja, kelle järgi tunnetus ei ole võimalik metafüüsiliselt tühjas ruumis, vaid üksnes vaatepunktide väitluses, tahteliste ja afektiivsete suunitletuste dialoogina.

Märkimisväärne on Nietzsche varane ja kestev mõju nii A. H. Tammsaare, Friedebert Tuglase, Johannes Semperi proosas, Uku Masingu  esseistikas kui ka Artur Alliksaare eripärase temporaalsusega luules sügaval nõukogude ajal. Nietzsche retseptsiooni kujunemises olid 19.‒20. sajandi vahetusel tähtsad Euroopa põhjapoolsest perifeeriast pärit autorid (Georg Brandes, Ola Hansson, Stanislaw Przybyszewski, Lou Andreas-Salomé), mis võimendas toimet ka eesti autoritele. Ent eirata ei saa ühtlasi baltisaksa kirjasõna, kus Nietzsche tõusis teemaks või loominguliseks inspireerijaks (Victor von Andrejanoff) juba 1890. aastate keskpaiku. Samal ajal, niisiis varem kui Eestis, hakati Nietzschest huvituma läti kirjanduses (Rudolfs Blaumanis, Janis Poruks). 
Oodatud on ettekanded kirjeldatud teemadel.

Märksõnad: Nietzsche retseptsioon, A.H.Tammsaare, J. Semper, A. Alliksaar, U. Masing

Paneeli autorid: Mirjam Hinrikus (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), Jaan Undusk (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), Merlin Kirikal (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), Hasso Krull (Eesti Kunstiakadeemia), Jaanus Sooväli (Tartu Ülikool)

Disainides pluriversumit

Maailmu on rohkem kui üks. Iga lugu, kujutlus ja praktika loob maailma ning kujundab, kuidas me saame olla ja mõelda. Maailm ei ilmne selle valmiskujul – see tekib pidevas koosloomes, katkematus protsessis, kus segunevad inimesed, teised liigid, tehnoloogiad ja kujutlusvõimed. Donna Haraway nimetab seda raamatus “Raskustes püsimine: Hõimuloome ktulutseenis” (2016, e.k 2024) maailmaloomeks (worlding): “Suhestuvas ainelis-semiootilises maailmaloomes muutuvad ontoloogiliselt erinevad partnerid selleks, kes ja mis nad on. Natuurid, kultuurid, subjektid ja objektid kujunevad alles omavahel läbipõimunud maailmaloomes.”

Disainis on maailmaloome nähtav, käegakatsutav ja tunnetuslik. Tekstist enam on disaineri töövahenditeks vormid, materjalid ja sekkumised, millega ta võimaldab maailma loomist ka teistele kunstilistele, sotsiaalsetele, ökoloogilistele ja tehnoloogilistele praktikatele. Arturo Escobar rõhutab raamatus “Designs for the Pluriverse” (2018), et disain ei loo mitte üksikut universaalset maailma, vaid muudab võimalikuks pluriversumi – paljude maailmade kooseksisteerimise. Escobari järgi on disain poliitiline ja ontoloogiline praktika, millest sõltub eluviiside ja suhtemustrite teke, säilimine ja hääbumine.

Polükriiside ajastul on hädavajalik mõtestada, millised on seniste kujutluste ja praktikate loodud maailmad, mis pidevalt kujundavad meie kogemusi, teadmisi ja väärtusi. Sellest, kuidas luua uusi maailmu, sõltub inimese ja teiste liikide sotsiaalne, keskkondlik ja kultuuriline igapäevaelu.

Küsimusi aruteluks:

  • Kuidas ja millistest põhimõtetest lähtuvalt pluriversumit disainida?
  • Millisel viisil põimuvad disaini loodud maailmates inimesed, tehnoloogiad, ökoloogilised kooslused ja kujutlusvõimed?
  • Missugune on disaini roll maailmaloomel eri humanitaaria- ja kunstivaldkondades? 
  • Kuidas tegeleb disain üleminekute ja äärealadele jäävate maailmadega? Millisel viisil mõjutavad sealsed kogemused meie üldisi tõekspidamisi?

Märksõnad: disain, maailmaloome, pluriversum

Paneeli autorid: Taavi Hallimäe (Eesti Kunstiakadeemia), Ruth-Helene Melioranski (Eesti Kunstiakadeemia), Triin Jerlei (Eesti Kunstiakadeemia), Ott Kagovere (Eesti Kunstiakadeemia)

Ebamugavustunde anatoomia – kaunid kunstid

Kunstiväljal manifesteerib end teos, kuid puudub veel seda tõlgendada suutev traditsioon. Intuitiivselt ühendatakse kaks praktikat, kuid nende sümbiootiline ühtsus pole veel sõnastatav. Selle paneeliga õhutame me külastama piire, mis on nii teisega kohtumise kui ka eneseloomise koht. Me kutsume üles keskenduma piiri sellele osale, milles ebamugavustunne poleks veel ületatud, kus intensiivne vajadus dialoogiks on veel tungivalt kohal. Mis toimub ühe stiili murdumisel teiseks? Kuidas kohtuvad erinevad esteetikad? Kuidas on kohtumisega seotud ebanormaalseks või maitselagedaks peetud nähtused? Mis juhtub traditsiooniga kui see istutada teise traditsiooni? Kas ja kuidas avaldub see teoses?

Märksõnad: piir, kohtumine, eneseloome, paradigmamuutus, kunstiteos

Paneeli autor: Kerri Kotta (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)

Eesti filmi(teaduse) tundmatud maailmad: kujutlusvõime valgus ja varjud

Eesti filmi ja filmikultuuri uuringute maailmad on viimastel aastatel mitmekesistunud. Filmi uurimine on liikunud nii uute teemade, metodoloogiate kui ka distsiplinaarsete seoste poole. Kultuurisemiootika ja lähianalüüsi kõrvale on tõusnud publiku-uuringud, suurandmetel põhinevad klastritesse jagamised ning rahvusvahelisele tootmisele ja meediamajandusele keskenduvad lähenemisviisid. Paneel uurib eesti filmi(teaduse) „tundmatuid maailmu“, neid kujutluslikke, intellektuaalseid ja kogemuslikke horisonte, mis avanevad siis, kui filmiteadus astub dialoogi teiste teadusharude ja uute praktikatega.

Paneel keskendub järgmistele küsimustele:

  • Mis on filmiuurimise maailmas uut ning kuidas nihkuvad selle piirid?
  • Milliste teiste maailmadega filmiteadus suhestub ja mida need kohtumised võimaldavad (näiteks sotsioloogia, meediauuringud, loovuurimus, kognitivistlikud ja neuroteaduslikud lähenemised, digihumanitaaria jms)?
  • Kuidas loob film erinevaid fantaasia-, mõtte-, kogemus- ja tundemaailmu?
  • Kuidas seovad vaatajad filmi omaenda kogemuslike ja kultuuriliste maailmadega?
  • Milliseid võimalusi avavad uued arenevad maailmad – kohalikud loovpraktikad, filmipärand ja muutuva meediakeskkonna dünaamikad – filmiuuringute kujutlusvõime laiendamiseks?

Paneeli eesmärgiks on uurida, kuidas film (nii kunstilise praktika kui ka uurimisvaldkonnana) toimib „maailmaloojana“ ja „maailmade vahendajana“. Sellega muudab paneel nähtavamaks seni varju jäänud aspektid filmiuurimuses, luues võimalusi uute dialoogide tekkeks. Paneeli korraldab Eesti Filmiuurijate Selts.

Märksõnad: eesti filmiteadus, eesti film, vaatajakogemus, uued uurimisperspektiivid, interdistsiplinaarsus

Paneeli autorid: Teisi Ligi (Tallinna Ülikool), Sten Kauber (Tallinna Ülikool), Teet Teinemaa (Tallinna Ülikool), Katre Pärn (Tartu Ülikool), Silver Õun

Eestlaste kultuuriaktiivsuse analüüs: meetodid ja tulemused

Ettekanded käsitlevad eestlaste kultuurihuvi ja kultuuriaktiivsust. Mõtestame kultuuriaktiivsuse mõõdikuid ja nende kaudu esile toodavaid kultuuriaktiivsuse mustreid. Milline on kultuuriaktiivsuse tüpoloogia ning dünaamika, selle põlvkondikud ja soolised eripärad, seos tehnoloogiliste muutustega? Milline võiks olla kultuuriaktiivsuse ühiskondlik mõju? Ettekanded näitavad, kuidas saab sotsiaalteaduslik lähenemine rikastada humanitaarteaduste käsitlusvaldkonda.
Oodatud on ettekanded kirjeldatud teemadel!

Märksõnad: kultuur, osalemine, lugemine, huvid, põlvkonnad

Paneeli autorid: Ragne Kõuts-Klemm (Tartu Ülikool), Marju Lauristin (Tartu Ülikool), Marin Laak (Eesti Kirjandusmuuseum), Maarja Hollo (Eesti Kirjandusmuuseum)

Surelikkus, elu lõpp, surm ning sellealane kirjaoskus

Surm on inimkogemuse vältimatu horisont, mis mõjutab elu tähenduse otsinguid. Surmaga silmitsi seismine võib esile kutsuda eksistentsiaalset ärevust, millega toimetulekuks on eri aegadel ja kultuurides loodud mitmesuguseid tähendussüsteeme ja praktikaid alates religioonist ja filosoofiast kuni kirjanduse, kunsti, teatri, filmi, popkultuuri ja teiste vormideni.

Sellesse paneeli on oodatud ettekanded, mis käsitlevad surelikkuse, elu lõpu ja suremise küsimusi filosoofilisest, ühiskondlikust, õiguslikust, usundilisest, kombestikulisest, meditsiinilisest, psühholoogilisest, kommunikatiivsest ning muudest vaatenurkadest. Vaade teemale võib olla nii teoreetiline kui empiiriline, nii diakrooniline kui sünkrooniline, nii võrdlev kui juhtumipõhine.  Meid huvitab, milline on surelikkuse, elu lõpu ja surma käsitlemise filosoofiline ja kultuuriline repertuaar, millised praktikad ja uskumused reguleerivad ja vormivad sellealast kirjaoskust kaasajal, kuidas neil teemadel kõneldakse ja kuidas surmast mõtlemine saab aidata inimestel elada tähendusrikast elu. Ettekannetes võib käsitleda erineva kultuurikontekstiga juhtumeid, samuti võib teemat käsitleda erinevatest rolliperspektiividest (tervishoiutöötaja, hingehoidja, patsient, kodune hooldaja, uurija jne.) tulenevalt.

Lisaks konkreetsetest juhtudest või kultuurikontekstist lähtuvatele ettekannetele huvitab meid laiemalt küsimus, milline on humanitaarteaduste roll surmakirjaoskuse arendamisel või kajastamisel üldse. Vastus sellele küsimusele võiks peegeldada humaniora rolli üha hoogsamalt tehnologiseeruvas maailmas.

Märksõnad: surelikkus, elu lõpp, surm, surmakirjaoskus, ars moriendi

Paneeli autor: Madis Arukask (Tartu Ülikool), Vivian Puusepp (Tartu Ülikool), Riin Sirkel (Tartu Ülikool) 

Emotsioonid ja ajalugu – struktuurid, režiimid, kogemused

Paneel uurib emotsioonide rolli ajaloolise kogemuse, kollektiivse mälu ja kultuurimuutuste kujundajana. Kuigi emotsioone on sageli käsitletud kui privaatseid ja subjektiivseid, omavad nad sageli olulist sotsiaalset ja ajaloolist iseloomu. Paneel esitab muuhulgas küsimusi sellest, kuidas mõista pinget emotsionaalsete kogemuste ning nende avalikku väljendamist reguleerivate normatiivsete raamistikute vahel? Kuidas kirjandus, kunst ja meedia vahendavad ja talletavad ajaloolisi emotsioone? Millisel viisil püüavad poliitilised ja religioossed institutsioonid kollektiivseid tundeid kujundada ja distsiplineerida? Kuidas saab ajaloolane uurida emotsionaalseid atmosfääre, mis polnud kunagi täielikult ideoloogiliselt sõnastatud, kuid mõjutasid siiski sügavalt ühiskondlikku elu? Paneel toob kokku vaatenurgad erinevatest valdkondadest, et avada emotsioonide ajaloo kirjutamise metodoloogilisi väljakutseid ja võimalusi. Samuti käsitletakse emotsioone mitte ainult uurimisobjektidena, vaid ka sotsiaalsete muutuste, solidaarsuse ja konfliktide käivitajatena eri aegadel ja kohtades. Oodatud on ettekanded kirjeldatud teemadel.

Märksõnad: emotsioonid, ühiskond, ajalugu

Paneeli autor: Heli Reimann (Tallinna Ülikool)

Enesekriitika praktikas

Teadusliku teadmise areng ei toimu vaakumis – see on pidev dialoog, kus iga uurimus on ajastu, konteksti ja autori piirangute peegeldus. Käesolev paneel pakub haruldast võimalust astuda samm tagasi ja vaadata kriitilise pilguga omaenda intellektuaalsele pärandile. Iga ettekandja valib ühe oma varasema töö – olgu see teadusartikkel, raamatupeatükk või monograafia – ning esitab sellele põhjaliku enesekriitilise analüüsi.

Fookuses on küsimused: Millised olid töö tugevused ja millised piirangud? Millised eeldused osutusid hiljem problemaatiliseks või liialt kitsendavaks? Kas mõni metodoloogiline valik või teoreetiline raamistik vajaks tänases teadmises ümberhindamist? Kas autor on mõnes oma argumendis hiljem kahtlema hakanud? Selline aus ja refleksiivne lähenemine ei ole pelgalt intellektuaalne harjutus, vaid oluline osa teaduse enesekorrigeerivast loomusest. Oluline on eristada kriitikat, mida esitatakse hilisema (uuenenud) teadmiste valguses ning seda, mida oleks võinud põhimõtteliselt esitada juba kritiseeritava publikatsiooni ilmumisel.

Paneel kutsub arutlema teadusliku aususe ja läbipaistvuse üle: kuidas rääkida vigadest ja mööndustest nii, et see ei õõnestaks, vaid tugevdaks teaduse usaldusväärsust? Millist rolli mängib enesekriitika akadeemilise kultuuri kujundamisel?

Kuulajatele avaneb võimalus näha teadustöö „telgitaguseid“ – mitte valmis ja täiuslikke tulemusi, vaid protsessi, kus teadmised kujunevad, muutuvad ja paranevad. Paneel eristub tavapärastest ettekannetest, pakkudes mitte uute tulemuste esitlemist, vaid ausat dialoogi mineviku ja oleviku vahel.

Märksõnad: enesekriitika, teaduslik ausus, refleksiivne praktika, teaduse areng, akadeemiline kultuur

Paneeli autor: Mats Volberg (Tartu Ülikool)

Hic sunt futura: tulevaste maailmade avastamise kunstid

Jacques Derrida on eristanud kahte laadi tulevikku: see, mis saab olema (le futur) – ennustatav, ettenähtav ja -planeeritav ning ettenähtud ja -planeeritud tulevik – ning see, mis tuleb (l’avenir) – avatud, ennustamatu ja ootamatu tulevik, mida ei ole võimalik ette näha ega kirjutada. Esimene on teadaolev tulevik, mis on olnu ja oleva põhjal etteaimatav, ent teisest, Derrida mõistes "tõelisest tulevikust", ei tea me midagi enne kui see pärale jõuab.1 See on tundmatu tulevik, mis avaldub vaid alalise võimalusena, et tulevik toob midagi, mis ei ole ettenähtud: "Tulevikku (l’avenir) ei saa ette aimata muul moel kui absoluutse ohuna. See asub täielikult väljaspool kehtestatud normaalsust ega saa end seetõttu näidata ega ilmutada muul moel kui koletuslikuna".2

Tõeline tulevik on teadmata hulk teadmistelünki aina hõlmavamaks muutuval aegruumilisel kaardil ja samas ka võimalikkuste reservuaar. See, mis tuleb väljaspoolt meie olemasolevate teadmiste sfääri, on võimeline (teada)olevat maailma ümber kujundama. Ent hirm selle koletuslikkuse ees sunnib meid seda vältima, mitte end meelega tundmatusse heitma, nagu suunab Derrida.

Teaduse pärusmaaks on olnud eelkõige tulevik oma kontrollitavates ja ennustatavates vormides ning kontrollitava ja ennustatava sfääri laiendamine. Ent millised on ennustamatu tuleviku uurimise ja kaardistamise võimalused kunstis, kultuuris ja humanitaarteadustes? Kuidas avalduvad tundmatu tulevikuga seotud hirmud, millised on nendega toime tulemise viisid? Milliseid võimalusi leitakse ja kasutatakse lünkade täitmiseks, teistsuguste tulevike loomiseks? Milline on meie avatus ja vastutus selle ees, mis tuleb, mida me veel ei tea?

Ootame ettekandeid, mis uurivad, kuidas tegeletakse kunstis, kultuuris ja humanitaarteadustes tõelise tulevikuga, ent oodatud on ka muud tulevikumaailmu käsitlevad ettekanded. 

Märksõnad: tulevik, ennustamatus, ennustatavus, tulevikuloomine, kultuur, humanitaarteadused, kunstid

Paneeli autorid: Katre Pärn (Tartu Ülikool), Ott Puumeister (Tartu Ülikool)

Viited:
    1 Derrida dokumentaalfilmis Derrida (A. Ziering, K. Dick, 2002)
    2 Derrida, J. 1967. De la grammatologie. Les Éditions de minuit, lk 14

Inimese ja looduse vastastikmõjud ja transformatsioonid paljuliigilises maailmas

Humanitaaria peamine fookus on inimkultuuri ja -ühiskonna uurimisel, ent maailm, milles humanitaarteadustega tegeldakse, ei kuulu üksnes inimestele. Arusaamine, et vastastikkus inimeste ja teiste liikide vahel on tuleviku püsimise seisukohalt määrava tähtsusega, on tänapäeval pigem valdav. Eesti humanitaarias tegeldakse mitmeliigilise maailma küsimustega lähtuvalt erinevatest distsiplinaarsetest vaatenurkadest, mida ootamegi paneelile mõtteid vahetama.

Kutsume kaasa mõtlema vastastikuste seoste üle teiste liikidega; vastastikku kasulikus partnerlussuhetes olemisest teiste liikidega, olgu need metsikute või kodustatud loomad-taimed-seened jt. Küsime, milliseid transformatsioone on inimesed läbinud suhtumises teistesse liikidesse läbi erineva aja- ja ruumi konteksti? Kuidas muuta meie teadmisi positiivsemaks? Kuidas arendada hoolivust meie kõrval olevasse elavasse ellu?

Oodatud on vaatlused, mis bio ja ökosemiootika raamistusest lähtudes ning märgiliste protsesside analüüsile keskendudes käsitlevad liikidevahelisi kontakte ning nende omavahelise suhtlemise tähenduslikkust ja tõlgendamist nii meid ümbritsevas reaalsuses kui ka selle erinevatesse kunstivaldkondadesse kuuluvates (sõnalistes, visuaalsetes vms) representatsioonides. Eraldi võiks välja tuua võimaluse võtta luubi alla organismide omailmad ja neist johtuvad erinevate liikide keskkonnasuhete eripärad. Samuti pakuvad meile huvi kunsti ja kirjandusteoste ning neis kujutatava (või teostele loomekonteksti pakkuva) paljuliigilise keskkonna suhestumise analüüsid ökokriitika vahendeid kasutades.

Märksõnad: mitmeliigline antropoloogia, inimese ja looduse vastastikkus, omailm, ökosemiootika, ökokriitika

Ettepaneku autorid: Raivo Kalle (Eesti Kirjandusmuuseum), Ene-Reet Soovik (Tartu Ülikool), Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), Aivar Jürgenson (Eesti Rahva Muuseum), Riin Magnus (Tartu Ülikool), Sara Bédard-Goulet (Tartu Ülikool, Utrechti ülikool)

Kaasavad meetodid inimkogemuse mõistmiseks muutuvas ruumis

Ettekandepaneel mõtestab, kuidas tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas saab erinevate meetoditega mõista ja kirjeldada inimeste kogemusi kultuuri- ja ühiskonnaelus osalemisel. Mõistame ühiskondlikku ruumi geograafiliste, poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste suhete kogumina, mida eri tasanditel igapäevaselt luuakse ja taastoodetakse. Eri osapooled tõmbavad vastastikusel suhtlemisel, oma olukorra tunnetamisel ja huvide väljendamisel piire, arutavad nende üle ning ületavad neid.  
Teadlastena tunnetame, et traditsioonilistest meetoditest ei piisa, kui uurimuse eesmärk on kaasata erinevaid ühiskonnagruppe ning mõista seeläbi ühiskondlike suhete mitmekesisust. Uurimismeetodite muutumine kaasavamaks tekitab võrdsema uurimiskonteksti, kus uurija ja uuritav on üksteisele lähemal. Nii ilmnevad isiklikumad vaatenurgad ning sünnivad elulähedasemad teadmised ja taipamised kultuuride ja indiviidide kohta. Lisaks aitavad kaasavad meetodid juba uurimise käigus osalejaid võimestada ja neile tagasisidet anda.

Ootame paneeli ettekandeid kaasavate meetodite kohta, mille eesmärk on soodustada dialoogi ja osalust, väärtustada erinevusi, rakendada andmete kogumisel mitmeid tajusid, edendada empaatiat vms. Ootame ettekandeid nii eri humanitaaraladelt kui ka interdistsiplinaarselt haakuvatest uurimisvaldkondadest. Soovime paneelis arutleda näiteks meetodite võimaluste, piiride ja arendamise teemadel, õppides nii õnnestumistest kui möödapanekutest. Lisaks pakuvad huvi arutlused, mis roll on humanitaarvaldkonnas koosloomel, sekkumiste disainimisel ja läbiviimisel ning avalikel aruteludel. Teretulnud on ka ettepanekud meetodite praktiliseks rakendamiseks paneelis.

Märksõnad: kaasavad meetodid, koosloome, dialoog, osalus

Paneeli autorid: Sigrid Kaasik-Krogerus (Helsingi ülikool), Keiu Telve (Helsingi ülikool), Jaanika Kingumets (Helsingi ülikool), Pihla Siim (Helsingi ülikool)

Kas mitmekeelsus toetab või lõhestab ühiskonna sidusust?

Eestis on viimastel aastatel üha rohkem tähelepanu pööratud mitmekeelsusele ja seda mitmel põhjusel: ühiskond on keeleliselt mitmekesistunud, eesti keelt teise keelena kõnelejate arv kasvanud, alanud on üleminek eestikeelsele haridusele, tähtsustatakse põliskeeli ning tuntakse muret üleilmastumisest ja digitaliseerumisest tuleneva ingliskeelestumise üle. Mitmekeelsuse tähtsuse kasvu tõendavad kõlavad arvamusavaldused ja eri teadusprojektide rahastused. Märkimisväärne on ka mitmekeelsuse keskuse asutamine Tartu ülikoolis (kevadel 2025), eesmärgiga suurendada ühiskonna teadlikkust mitmekeelsusest.  

Tänapäeva mitmekeelsusuuringud rakendavad sageli sotsiaalteaduste meetodeid ja vaatenurki. Sellesse paneeli ootame ettekandeid kõigist valdkondadest, mis uurivad empiiriliselt mitmekeelsust ning selle mõju ühiskonna sidususele. Paneel on mõeldud erialadevahelise foorumina, kus võimalike lähenemisviiside valik on lai. Oodatud on näiteid ajaloost, Eestist ja mujalt maailmast, ning humanitaar- ja sotsiaalteaduste ristumiskohti.

Märksõnad: mitmekeelsus, ühiskond, sidusus, interdistsiplinaarsus

Paneeli autorid: Virve Vihman (Tartu Ülikool), Mari-Liis Korkus (Tartu Ülikool), Kerttu Rozenvalde (Tartu Ülikool), Kristiina Praakli (Tartu Ülikool)

Keel ja sõda Ukrainas ehk sõjalingvistika

2014. a alates ja eriti pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. a ilmnes, et sõda mõjutab keelt laiemas mõttes. See mõju ei piirdu neologismide või uute tähenduste tekkega, vaid on palju laiem, kuna see sõda on ühtlasi identiteetide sõda. Võib rääkida protsessidest, mis toimuvad ukraina keeles (neologismid, uued tähendused, kakskeelsed sõnamängud, nt kuulus бавовна ‘puuvill’, mis teatud kontekstis tähendab ‘Ukraina relvajõudude/partisanide põhjustatud plahvatus vaenlase territooriumil), vene keeles (nn uuskeel, hämamine специальная военная операция ‘sõjaline erioperatsioon’,  tegelikult ‘sõda’; денацификация ‘denatsifitseerimine’, tegelikult ‘ukraina keele, kultuuri ja identiteedi hävitamine’); muutused teistes keeltes (uute keelendite tõlkelaenud, nt ukraina  м’ясний штурм ‘Venemaa taktika, kus lahingusse paisatakse suurel hulgal sõdureid’, otsesõnu ‘liharünnak’, mida mõned eesti anaüütikud kasutavad, vene мясной штурм, inglise meat assault sama tähendusega), aga ka laiemalt:

  • üleminek ukraina keelele ka välismaal elavate ukrainlaste hulgas;
  • üleminek ukraina keelele ka nende seas, kes pole etnilised ukrainlased ja/või ei ole Ukrainaga seotud;
  • identiteedi ümbermõtestamine; 
  • ukraina tõlketeenuste teke välismaal ja sellega seotud diskussioon (nt kas ukrainlased pigem loobuvad tõlketeenusest kui et aktsepteerivad tõlget vene keelde või ülekaalus on praktilised kaalutlused; kuidas tõlkijad ja tõlgid seda näevad); 
  • ukraina luule ja ilukirjanduse tõlgete plahvatuslik kasv (tõlkijate teke, hoiakud, keeleoskus, võrgustikud, avaldamiskohad); 
  • keel ja trauma (soov distantseeruda vene keelest, võrreldav saksa keelest loobumisega Saksa juutide seas, põgenike raskused uue riigi keele omandamisel).

Nagu näha on, keel kui selline, aga eriti ukraina keel asub praegu mitme humanitaarteadusliku maailma vahel (sotsiolingvistika, diskursuseanalüüs, tõlketeadus, psühholingvistika). Ootame ettekandeid, mis käsitlevad keele ja sõja seose mistahes aspekte.

Märksõnad: keel, Ukraina, sõjalingvistika, keele omandamine, identiteet

Paneeli autorid: Anna Verschik (Tallinna Ülikool), Reili Argus (Tallinna Ülikool)

Keel tähendusi loova ja vahendava jõuna

Teemasessioonis võtame vaatluse alla küsimuse, milliseid teadmisi humanitaar ühiskonnale saab anda, keskendudes keele kaudu loodavatele ja keeles kajastuvatele tähendustele. Tähenduste uurimine võib tunduda ülimalt abstraktse ja elukauge ettevõtmisena. Siiski on keeleteaduslikus semantikas ja pragmaatikas tuntud mitmed teooriad, mis puudutavad inimeseks olemist üldiselt (nt keele kehalisuse teooria kui inimkogemuse üldistus või viisakusteooria(d) kui inimese ühiskondliku olemuse väljendus keeles). Samuti on viimastel kümnenditel pöördutud keeleteaduslikus semantikas ja pragmaatikas üha enam teemade ja küsimuste poole, millel on otsene kokkupuude akuutsete probleemidega maailmas (kliimakriis, vaimse tervise probleemid, poliitilised otsused, mitmekeelne ja -kultuuriline suhtlus, kui nimetada vaid mõnda üksikut). Teemasessioonis käsitleme keele abil loodavate ja keeles väljenduvate tähenduste mõju inimelu olulistele aspektidele ja keelekasutust kui sotsiaalsete normide, käitumise ja kultuuriliste praktikate osa. Teemasessiooni ettekandeid esitama ootame kõiki keelelise tähendusega tegelejaid, kelle uurimus on seotud inimesele ja ühiskonnale oluliste küsimustega, olenemata teoreetilisest lähtekohast.

Märksõnad: semantika, pragmaatika, keele mõju, keelekasutus kui ühiskondlik käitumismall

Paneeli autorid: Ann Veismann (Tartu Ülikool), Renate Pajusalu (Tartu Ülikool)

Keelevalikud ja –hoiakud

Ootame humanitaarteadlasi osalema ettekandepaneelis, mis on pühendatud keelelistele hoiakutele. Hoiakud on inimkogemuse osa, mis mõjutavad igapäevaselt meie omavahelisi suhteid (nt Fazio & Olson 2003). Keelehoiakud annavad mh aimu üldistest uskumustest keele kohta – keeleideoloogiatest (Dragojevic, Giles & Watson 2013:3). Standardkeeleideoloogia on tänapäeva tugeva kirjakultuuriga ajastul üks enamlevinud ideoloogiaid, mille tööriistaks on näiteks ettekirjutusi tegeva iseloomuga sõnastikud, sest selle ideoloogia põhiline kujutelm on, et keel peab olema puhas, õige ja korrektne (Milroy 2001:535). Standardkeele norme peetaksegi ühiskonnas sageli enesestmõistetavuseks, mitte millekski inimtekkeliseks (Garrett 2010:7). Näiteks võivad inimesed suhtuda negatiivselt võõrsõnadesse või laenudesse, uskudes, et need muudavad keelt halvemaks (purism). Ehkki tegelikkuses puhast keelt ei eksisteeri, keeled on kõik omavahel üksteist mõjutamas (Langer & Nesse 2012:610), on inimesi, kes kirjutavad näiteks ajalehetoimetustesse, et kurta halva keelekasutuse üle, neid kutsutakse “rohujuuretasandi preskriptivistideks” (Lukač 2018). 

Ootame ettekandeid keelehoiakute kohta nii emakeele (L1) ja kui teise keele (L2) suhtes. Kõnelejate hoiakud võivad varieeruda sõltuvalt east, soost, haridustasemest, tööalastest eripäradest kui ka isiklikest kogemustest ja eeskujudest. Ka keeleõppija kogemused võivad olla väga mitmekesised. Kuidas on Eesti ühiskonnas erinevate eesti keele kasutajarühmade hääled kuulda, millised on keelehoiakud rühmiti ja ka eri rühmade vahel? Kuidas keelehoiakud mõjutavad keelevalikuid? Kuidas suhtuvad keelekasutajad keelevigadesse, mida tehakse L2 õppimisel? Kuidas suhtuvad erinevad L1 kasutajarühmad kõrvalekalletesse keelenormidest või laiemalt keele varieerumisse? Kellel on õigus isikupärasele keelekasutusele? Kuidas aidata ühiskonnal sidusamaks muutuda, mõeldes keelekasutusele ja keelehoiakutele? 

Märksõnad: keelehoiakud, keeleideoloogiad, keeleõpe, eesti keel

Paneeli autorid: Liina Lindström (Tartu Ülikool), Kristel Algvere (Tartu Ülikool), Kerttu Rozenvalde (Tartu Ülikool)

Viited: https://bit.ly/3KtRxFd

Kes kuulub sisse? Kes jääb välja? Arhiivid, muuseumid ja teised maailmad

Humanitaarteadused tegelevad alati piiride, valikute ja tõlgendustega. Arhiivid, muuseumid ja digitaalsed platvormid ei ole neutraalsed „mäluhoidlad“, vaid loovad oma tegevusega uusi maailmu: nad otsustavad, kes ja mis kuulub sisse, kes jääb välja, millised lood saavad osaks ametlikust kultuuripärandist ning millised marginaliseeritakse või unustatakse. See protsess ei toimu ainult institutsioonide sees, vaid hõlmab ka kogukondi, kes pärandit tõlgendavad ja vaidlustavad.
Paneel uurib piirialasid ja üleminekuid: milliste väärtuste ja praktikate kaudu kujundatakse teadmuse ja pärandi maailmu? Kuidas erinevad teadusharud – arhiivindus, museoloogia, digihumanitaaria ja pärandiuurimus – aitavad mõista nii „ametlikke“ kui ka varjatud maailmu? Kuidas toimivad narmad ja hallid tsoonid, kus materiaalsed, digitaalsed ja kogukondlikud kihistused kattuvad või vastanduvad?

Paneel kutsub esinema teadlasi ja praktikuid, kes käsitlevad järgmisi teemasid (näited, mitte piiratud):

  • Arhiivinduse perspektiiv: kuidas valikuprotsessid (säilitamine, hävitamine, üleandmine) kujundavad seda, kes jääb „arhiivimaailma“ sisse või välja? Millised on marginaalsete või katkiste dokumentide rollid?
  • Museoloogiline vaade: kuidas muuseumid määratlevad kogumise ja interpreteerimise kaudu, millised lood kuuluvad „nähtavasse maailma“? Milliseid pingekohti tekib kollektsioonide ja kogukondade vahel?
  • Kultuuripärandi digitaliseerimine: kuidas digitaalsed tööriistad ja platvormid laiendavad piire, kaasavad seni nähtamatuid "hääli" või loovad uusi välistusi?
  • Piirialade kogemused: nt kuidas rahvusvähemuste, kohalike kogukondade või alternatiivsete teadmiste süsteemid suhestuvad institutsionaalsete arhiivide ja muuseumidega.
  • Teoreetilised ja praktilised käsitlused: millised kultuuriteoreetilised mudelid aitavad mõtestada maailmade vahelisi liikumisi ja üleminekuid? Kuidas luuakse „oma“ ja „võõra“ maailmu? Millised on praktikad (nt osalusprojektid jm) aitavad ületada sisse- ja väljaarvamise piire?

Märksõnad: arhiivindus, museoloogia, kogukonnad, piirialad, kultuuripärandi digitaliseerimine

Paneeli autorid: Aigi Rahi-Tamm (Tartu Ülikool), Kurmo Konsa (Tartu Ülikool), Mariann Raisma (Tartu Ülikool), Sven Lepa (Rahvusarhiiv), Hanna-Riin Karu (Tartu Ülikool), Katariin Sofia Päts (Tartu Ülikool)

Kestliku keskkonna binaarsed opositsioonid ja hämaralad

Sessioonis soovime teoreetiliste ja empiiriliste ettekannete kaudu arutleda kestliku keskkonna ideid kirjeldavate teooriate ja seotud kultuuriliste diskursuste üle. Temaatilised diskursused kipuvad keskenduma vastandustele ja normaliseeritud visioonile, jättes tähelepanuta nende vahele jäävad hägusamad tähendusväljad. Ettekandepaneel tõukub inimese ja keskkonna seostel ja suhtlusel põhinevatest keskkondlikkuse ideedest, mis on hübriidsed, minevikku väärtustavad, aga samas ka tulevikku suunatud. Sellegipoolest tuginevad need ideed paljuski ka selgepiirilistele binaarsetele opositsioonidele, kujundades narratiivselt laiemalt tähendusi ja väärtushierarhiaid ühiskonnas. 

Nii näiteks kujutatakse maale elama asumist kampaaniates sageli kui looduslähedast ja loodusega kooskõlas olevat eluviisi, kuid samal ajal jäetakse tähelepanuta paradoks, et igapäevane sõltuvus autoliiklusest suurendab keskkonnajalajälge ja muudab selle väite küsitavaks. Ka kriiside kontekstis on oluliseks tõusnud säilenõtkuse (resilience) idee, kus arutletakse „tagasipõrkumise“ ja „edasipõrkumise“ üle uuenduslike lahenduste tekkimisel. Ent selline kahene jaotus ignoreerib tihti süsteemide haavatavust. Jätkusuutliku pärandi idee kipub näiteks rõhutama traditsioonilise kultuuri „külmutatud“ väärtusi, jättes varju selle kultuuri ajas muutumise ja paindlikkuse.

Ettekandepaneel kutsub arutlema:

  • Milliste kultuuri- ja ruumiloome protsesside kaudu luukse binaarseid vastandusi elukeskkonna mõtestamisel?
  • Millised opositsioonid ja kontrastid kujundavad kestliku keskkonna narratiivi?
  • Kuidas need binaarsed vastandused aja jooksul muutuvad, ähmastuvad ja/või levivad?
  • Millised teadmised ja kogemused on ignoreeritud?
  • Milliseid elujõulisi väärtusi või metodoloogilisi lahendusi võivad need „vahepealsed“ alad esile tuua?
  • Millised hübriidsed seosed aitavad ümber mõtestada inimkesksust kestliku keskkonna ideedes?
  • Milline roll on minevikul ja pärandil kestliku keskkonna tulevike kujundamisel?

Märksõnad: kestlik keskkond, binaarsed opositsioonid, hämaralad, hübriidsed seosed

Paneeli autorid: Raili Nugin (Tallinna Ülikool), Kadri Kasemets (Tallinna Ülikool), Tarmo Pikner (Tallinna Ülikool)

Kontaktid, koostöö ja konfrontatsioon. Balti diasporaade kirju maailm Külma sõja ajal.

Pärast II ms kujunesid võõrsil välja Balti – eesti, läti ja leedu - diasporaad. Nende sisemine mitmekesisus ei vähendanud päritolu- ja kuuluvustundest tulenevat sidet kodumaaga ja igatsust selle järele. Nende siseelu, võrgustikke ja traditsioone on päris palju uuritud, ent vähem on teada nende omavaheliste suhete ja kultuuriliste või ka keeleliste ühisjoonte kohta. Pealegi on ühisest fookusest välja jäänud teised siit lahkunud rahvusgrupid nagu baltisakslased ja rannarootslased, kes moodustasid võõrsil selgepiirilised kogukonnad.

Ühise kaotatud kodumaa taustal teisenenud suhetekonstellatsioon pakkus võimalusi kontaktideks uuel tasandil ja mitmel moel. Vähe on teadvustatud argi-, nt toidukultuurilisi ühisjooni eesti, läti ja baltisaksa diasporaagruppides, samuti baltisakslaste teatavat ühenduslülilist rolli eestlaste ja lätlaste vahel. Samuti vajavad tähelepanu inimesed, kes liikusid mitme identiteedi vahel.

Paneel keskendub kõigi Balti diasporaade omavahelistele kontaktidele, koostööle ja ühisjoontele, aga ka erinevustele ja erimeelsustele, avades uusi vaatenurki ja avardades seeläbi Balti diasporaa mõistet. Keskne küsimus on, kuidas kujutlus (ühisest) Balti kodumaast, varasemad sidemed ja võõrsil (taas)loodud suhted, traditsioonid ja praktikad võisid kogukondi lähendada või hoopis eemale tõugata, kujundades mitte ainult kujuteldavat kodumaad, vaid ka diasporaade enesepilti ja positsiooni tollases maailmas. Eriti huvipakkuvad on kõikvõimalikud piirialad ja üleminekud.

Ootame ettekandeid, mis käsitlevad näiteks:

  • kõigi Balti diasporaade erinevaid viise ja praktikaid kodumaa ja traditsioonide hoidmisel, mõtestamisel ja taasloomisel;
  • omavahelisi puutepunkte, formaalseid koostöövorme ja ühisalgatusi;
  • mitteametlikke kontakte ja võrgustikke, sh perekondlikke ja isiklikke suhteid;
  • suhetedünaamikat Balti rahvusgruppide vahel;
  • ideoloogilise vastasseisu ja geopoliitika mõju kogukondade omavahelistele suhetele;
  • teoreetilisi käsitlusi diasporaast kui „kirjust maailmast".

Märksõnad: diasporaa, Baltikum, külm sõda, pagulus

Paneeli autorid: Reet Bender (Tartu Ülikool), Olev Liivik (Tartu Ülikool), Marju Luts-Sootak (Tartu Ülikool)

Kuidas orienteeruda hargmaisuses, kuidas kaardistada kobarmõtlemist?

Kui humanitaar läheb ula peale kondama—st kui ta ütleb lahti publitseerimise väärdunud imperatiivist, väldib loovmõtlemist kohitseva tugitaristu grandiloogikat, eirab akadeemiliste koormustestide rutiinseid mõõdikuid ning loobub pealesurutud ühiskondlikust aktivismist—, avastab ta keset ilmaelu virvarri (mis toimub?, kus on pidepunktid, paradigmad, põhiväärtused, alusprintsiibid?), et olemine ja mõtlemine, praktika ja teooria, natuur ja kultuur, anekdoot ja aforism käivad käsikäes. Maailma muutudes kaleidoskoopilise kiirusega minetab sirgjooneline esindusmõtlemine, sh teaduslikult väljapeetud distsiplinaarne uurimismall seal igasuguse väljavaate. Mis kuju on maailm võtmas meie silme all, nurga taga, lähitulevikus? Maailm pole niivõrd kera kui keeruka konfiguratsiooniga ruumipind ehk varieeruv muutkond, mis tõstatab uusi navigeerimise, orienteerimise ja  territorialiseerimise probleeme. Paneeli eesmärgiks on ärgitada komplekssemat ja mitmekülgsemat lähenemist humanitaaria valdkonnale, hõlmates ja sidudes sellega ka elu-, keskkonna-, tehno- ja inimteadusi ning arendades seal teiste seas ka öko-, geo-, ja bioperspektiive. Seda üritust ajendab äratundmine, et tarvis on suuremat ontoloogilist pööret humanitaarias tervikuna (kaasa arvatud “naasmist Maale”), mis tähendab ka eri valdkondi ühendavat ja neid ületavat visiooni kobarmõtlemisest, mis ainsana suudab täiel määral hoomata meie olemist üha ägedamalt tingivaid tegureid: kobarkriise, hübriidkonflikte, varinähtusi, muteerunud protsesse, simulatsioone, alternatiivseid fakte ja nurjatuid probleeme.

Paneel jätkab sisuliselt kaks aastat varem EHAK-il algatatud paneeli “Ühiskond kui muutkond” temaatikat, mille üheks lähtepunktiks on Gilles Deleuze’i erinevusfilosoofia ning sihivektoriteks selle laiemad vastukajad ja edasiarendused tänapäeva teooriaväljadel (Guattari, Latour, Whitehead, Viveiros de Castro, Haraway, Stiegler, DeLanda, Massumi jt).

Märksõnad: semiootika, ühiskond, ontoloogiline pööre

Paneeli autor: Jüri Lipping (Tartu Ülikool)

Kujutlusvõime roll ja tähendus humanitaarteadustes

Avalikus diskursuses rõhutatakse tihtilugu kujutlusvõime olulisust ühiskondlike, hariduslike ja keskkonnaprobleemide lahendamisel. Kujutlusvõimet nähakse mitte üksnes loovuse allikana, vaid  keskse tunnetusliku võimena, mis on vajalik keerukate probleemide mõistmiseks ja uute lahendusviiside väljanuputamiseks. Samasugune rõhuasetus ilmneb ka teaduses ja hariduses, kus kujutlusvõimele omistatakse sageli oluline roll uute avastusteni jõudmisel. See kehtib ka humanitaarteadustes, kus kujutlusvõimest kui empaatia ja teiste mõistmise tingimusest ei paista uurijal pääsu olevat. Uurimisobjekti mõistmiseks tuleb ületada oma vaatenurk ja püüda näha asju teiste perspektiivist.

See paneel küsib: milline on kujutlusvõime tunnetuslik roll humanitaarteadustes? Kui kujutlusele omistatakse nii laiaulatuslikke rolle, siis milline peab kujutlusvõime olema, et neid ootusi täita? Miks ei piisa ainult arutlevast mõtlemisest, et tulla toime keeruliste kultuuriliste ja eksistentsiaalsete küsimustega, millega humanitaarvaldkonnad tegelevad? Kui kujutlusvõime on tõepoolest vältimatu, siis kuidas panustab see teadmise, mõistmise ja kriitika kujunemisse?

Paneeli eesmärk on arutada kujutlusvõime tunnetuslikke rollide üle humanitaarvaldkonnas,  tuues kokku filosoofilise arutelu, erinevate distsipliinide teoreetilised käsitlused ning konkreetseid uurimispraktikaid puudutavad näited. Ühtlasi on oodatud ettekanded, mis keskenduvad kujutlusvõime kasutamise riskidele ja ohtudele.

Märksõnad: kujutlusvõime; epistemoloogia; teadmine; perspektiivid; mõistmine

Paneeli autor: Uku Tooming (Tartu Ülikool)

Kunstid ja vaimne heaolu: individuaalsuse-universaalsuse ja eetilisuse dilemmad

Kunstid on olnud kättesaadavad ja intuitiivsed tervise toetajad aegade algusest peale ning järjest enam oskame neid mõjusid ka teaduslike meetoditega täpselt kirjeldada ja mõõta. Kuidas viia sõnumid kunsti tervistavast mõjust teadusartiklitest päris maailma – eri keskkondade kujundamisse, õppekavadesse, tervishoidu? Kuidas sealjuures arvestada universaalsete ja individuaalsete aspektidega ning teha seda eetiliselt ja kaasavalt? Ära ei tohi unustada ka seda, kuidas tunnevad end sealjuures loomeinimesed – muusikud, näitlejad, kunstnikud, heliloojad – ning millist vaimse heaolu tuge vajavad nemad?

Paneeli on oodatud nii teoreetilisi, ajaloolisi kui empiirilisi uuringuid ning projekte tutvustavad ettekanded muusika, teatri, kujutavate kunstide ja muudest seotud valdkondadest.

Märksõnad: vaimne heaolu, kunstid, teraapiline efekt, kaasamine, uurimis- ja kunstieetika

Paneeli autorid: Marju Raju (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Kaari Kiitsak-Prikk (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Einike Leppik (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)

Lastekultuur nüüdisaegses meediamaailmas - väljakutsed ja võimalused

Tänapäeva kirju ja kiiresti muutuv multi-, inter-, trans- ja ristmeedialine elukeskkond seab uudsesse olukorda nii lapsed ja noorukid kui ka nendega seotud kultuuri uurijad. Peale on kasvamas põlvkond, keda nutiseadmed ümbritsevad sünnist saati ning kelle elus traditsioonilisemad meediumid (raamatud, lugude jutustamine, fantaasiamäng) on tahaplaanile jäämas. Kuidas leida tasakaalu laste vähenenud huvi vahel lugeda (ilu)kirjandustekste ja suurenenud huvi vahel tarbida audiovisuaal-,  multi- ja sotsiaalmeediatooteid? Milliseid kokkupuutealasid ja koostoimimise võimalusi leidub traditsioonilise kirjaliku või suulise sõnakunsti ja multimeedia vahel? Kas ja kuidas saaks multimeediavahendeid kasutada laste lugemishuvi ergutamiseks? Millised on laste- ja noortekirjanduse võimalused võita tänapäeva mitmekesisesse meediamaastikku sukeldunud lapse tähelepanu?

Kutsume erinevaid lastekultuuri ja lastele suunatud kultuurivaldkondade (kirjandus, teater, muusika, film, pärimus, meediauuringud jne) uurijaid arutlema väljakutsete ja võimaluste üle, mis on seotud Eesti laste muutunud lugemis- ja meediatarbimise harjumustega, jagama kogemusi toimivatest praktikatest, vahetama mõtteid erinevate tänapäeva lastele huvipakkuvate meediavormide ja -produktide üle, leidma viise laste lugemisharjumuse kujundamiseks ja toetamiseks.

Märksõnad: lastekultuur, laste- ja noortekirjandus, lugemisharjumus, meedia, meediastumine

Paneeli autorid: Ave Mattheus (Tallinna Ülikool), Mari Niitra (Tallinna Ülikool), Helin Puksand (Tallinna Ülikool)

Liikuvushumanitaaria - liikuvus, liiklus, transport ja taristu humanitaaride vaateväljas

Alates liikuvuspöördest (Sheller, Urry, Cresswell jt) on transpordi ja liikuvuse teemad saanud sotsiaal- ja humanitaarteadustes oluliseks, kuid siiski on neil teemadel Eestis veel vähe akadeemilist arutelu olnud. Teisalt on need arutelud, tavaliselt tehnokraatliku otsustusprotsessi vaikuseloori taga, üha jõulisemalt tunginud välja avalikku ruumi. Üle kogu maailma on reaktsioonina äärmuslikule autostumisele hakatud nõudma paremat ühistransporti, paremaid tingimusi jalgrattaliiklusele, paremaid liikuvustingimusi atüüpilistele liiklejatele olgu nad „tavalisest“ vanemad või nooremad, või abivahenditest sõltuvad või kellegi eest hoolt kandvad. Mõistagi ei puudu ka reaktsioon reaktsioonile – „motopopulismist“ (Drozda 2025) on saamas märkimisväärne poliitiline hoovus ning poliitikud ja poliitilised parteid tunnevad selgelt vajadust ennast emmale-kummale poolele positsioneerida. Liikuvus on seega poliitiline teema ja sellisena ka suuremat akadeemilist tähelepanu vajav uurimisteema.

Liikuvusel ja liikuvusdebatil, on selgelt ülioluline kultuuriline tahk ja ajalugu, mistõttu need on vastuvõtlikud humanitaaride ja humanitaaria tööriistadele, mis narratiive, diskursusi, erinevaid mõtlemisviise ja ajaloolisi arenguid avavad. Lisaks, kuigi transport on ikkagi suuresti inseneride pärusmaa, on liikuvusuuringud tugevalt interdistsiplinaarsed. Just üleminekutel säästvale liikuvusele on oluline aru saada, mis on transpordi ja liikuvuse kultuuriline dimensioon: mis on erinevate liikumisviiside ajalugu ja kuidas see võib mõjutada ka tänapäevaseid arenguid või mis ikkagi kujundab emotsioone seoses liikuvusega.

Seega ootame ettekandeid, mis käsitlevad liikuvust, liiklust, transporti või liikuvustaristut humanitaarteaduste perspektiivist. Oleme huvitatud erinevatest distsiplinaarsetest vaadetest teemale, k.a. ajaloolised vaated, kirjandusepõhised käsitlused, keelelised analüüsid, geograafiast kantud mõtisklused, sotsioloogilised ja poliitilised sissevaated ja nõnda edasi.

Märksõna: liikuvus

Paneeli autorid: Tambet Muide (Tartu Ülikool), Tauri Tuvikene (Tallinna Ülikool)

Lõunaeesti maailm(ad)

Paneeli eesmärk on koondada teadlasi, kes uurivad lõunaeesti keelt, kultuuri, ajalugu jne. Oodatud on mulgi, tartu, võru, seto ja lõunaeesti keelesaari ning diasporaad puudutavad empiirilised uurimused, mis panustavad oma tulemustega lõunaeesti maailma lahtimõtestamisse. Muuhulgas ootame paneeli järgnevate küsimustega seotud uurimusi:

  • Lõunaeesti üldise identiteedi ja lõunaeestlaseks olemise ehk isikliku identiteedi küsimused. Milles väljendub lõunaeestlus ja lõunaeesti (rahva)kultuur? Mis on nende tänapäevane väljendus (rahvarõivad, savvusann)? Kuidas ulatuvad tänapäeva endisaegsed kultuurilised markerid (nt lõõtspillid, pulmarituaalid, keelelised arhaismid)? Millist rolli mängib lõunaeestluses lõunaeesti keel?
  • Kellele kuulub lõunaeesti keel ja kultuur tänapäevases piirideta maailmas? Kuidas mõtestada lõunaeesti kultuuri ja keele olukorda tänapäevaste (koloniaalpoliitiliste) uurimisteooriate raamistikus? 
  • Mil määral on Lõuna-Eesti ääreala ja lõunaeestlus äärealade küsimus? Kust läheb piir põhja- ja lõunaeesti vahel? Kuidas on äärealal paiknemine mõjutanud lõunaeesti kultuuri, keelt jm puudutavaid hoiakuid? Kas lõunaeesti kultuur peegeldab perifeersust või hoopis seda, et Lõuna-Eesti on värav?  
  • Kuidas näeb lõunaeesti kultuur välja mujalt vaadates? Mis võlub Lõuna-Eesti kogukondadesse mittekuuluvaid inimesi nii, et nad käivad Seto kuningriigis, Umal Pidol, Mulgi Peol ning seto- ja võrukeelsetel etendustel?  
  • Millist rolli kannab lõunaeesti keel ja kultuur kodumaises kirjanduses ja kunstis? Kas lõunaeesti keelekujusid kasutatakse jätkuvalt harimatuse näitajana? Kuidas peegelduvad nt natsionalismi- ja standardkeele ideoloogia lõunaeestikeelses ilukirjanduses? Kuidas käsitletakse lõunaeesti kirjanduses ja kunstis naisi ja vähemusi?
  • Kuhu liigub lõunaeesti keel? Kuidas muutub see praegu või on varem muutunud (sh nimevara) ning mis on neid muutusi esile kutsunud või mõjutanud? Mis iseloomustab lõunaeesti keelt – kui palju, kellega, kus, millist kuju kasutatakse?

Märksõnad: lõunaeesti identiteet, lõunaeesti keeled, keeleideoloogia, hoiakud

Paneeli autorid: Triin Todesk (Tartu Ülikool), Helen Plado (Tartu Ülikool), Eva Saar (Tartu Ülikool), Liina Lindström (Tartu Ülikool)

Maailmapildi loomine 17-19. saj Eesti- ja Liivimaa haridusasutustes

Paneel koondab ettekandeid, mis tegelevad meie regiooni varauusaegse ja valgustusperioodi hariduse kaudu edastatava maailmapildi uurimisega - kuidas seda tehti, miks seda tehti ja mida see endaga kaasa tõi. Meid huvitab nii õpetuse sisu kui vorm ja eesmärk. Milline roll oli humanitaarsel teadmisel selles protsessis ja kuidas see aja jooksul muutus?

Paneelis esitame küsimuse ka tänapäevaste digitaalsete meetodite ja traditsiooniliste lähenemiste omavahelise suhte kohta. Uurime, kuidas digihumanitaaria tööriistad – alates käsikirjaliste allikate masinlugemisest kuni kvantitatiivse tekstianalüüsini – võimaldavad meil varauusaja ja valgustusperioodi materjale uuel viisil küsitleda. Kuidas ja kas need uued meetodid täiendavad klassikalist lähilugemist, tõlkimist ja kommenteerimist?

Võimalikud ettekannete teemad:

  • Kui palju järgiti disputatsioonides ja oratsioonides nt konstitutsioonides antud juhtnööre?
  • Kuidas ja kas ülikoolis toimis tsensuur? Oli see rohkem eelretsenseerimine või tsenseerimine?
  • Kuidas peegeldusid tolleaegsed suured filosoofilised vastasseisud ülikooli seinte vahel peetud väitlustes?
  • Kas akadeemilised tekstid olid alati siirad või kasutati retoorilisi võtteid ideoloogilise suitsukattena?
  • Miks on mõned ajaloolised žanrid (nt programmad), jäänud uurijate tähelepanu alt välja?
  • Miks varauusaegne humanitaarne teadmine muutus praktilisest vahendist (jutlused, juriidika, poliitika) valgustusperioodil üldhariduslikuks Bildung-iks?

Märksõnad: akadeemiline alusharidus, maailmapilt, väiketrükised, entsüklopedism, mõttelugu

Paneeli autorid: Meelis Friedenthal (Tartu Ülikool), Janika Päll (Tartu Ülikool)

Masinloetav humanitaaria: kultuur, mälu ja metaandmed

Eesti humanitaaria arengu eelduseks on tervikliku ja ühtse standardi järgi digiteeritud andmestiku olemasolu. Vaatamata suurtele edusammudele on mitmed humanitaaria valdkonnad senini silmitsi nii tehnoloogiliselt kui ka metodoloogiliselt vananenud infosüsteemidega. Muusika valdkonnas aga on tihti tegu lausa ulatuslike andmelünkadega. Sealjuures ei pruugi põhiprobleemiks olla andmete kvantiteet vaid hoopis kvaliteet. Osaliselt on see seotud ühe  korduva murega Eesti (teadus)maastikul: infosüsteeme on loodud projektipõhiselt, arvestamata selle lõppkasutaja vajaduste või süsteemi enda terviklikkuse ja kättesaadavusega pikemas perspektiivis. 

Andmestunud maailmas muutub järjest olulisemaks andmete kontekstualiseerimine. Humanitaaria andmestike korrastamisel ning analüüsil on küll järjest enam abi tehisintellekti võimekusest, kuid andmestike loomine ning struktureerimine vajab valdkonna tippteadlaste ning infospetsialistide ühist pingutust. Tagamaks andmekvaliteedi vastavust rahvusvahelise standardiga, on endiselt vaja teaduslikku kompetentsi. 

Digitaalsel ajastul on kultuuri kättesaadavuse ja mõistmise võtmeküsimuseks, kuidas liidestada täpseid ja masinloetavaid andmestikke tähendusloomet soodustava infosüsteemiga. Paneel kutsub arutlema erinevate võimaluste üle, kuidas kultuuri digitaalselt mõista, esile tuua uusimad ja parimad teaduspraktikad digihumanitaarias ning edendada koostööd teadus-, haridus- ja mäluasutuste vahel.

Märksõnad: kultuuripärandi digiteerimine, metaandmestiku loomine ja korrastamine, andmete kättesaadavus, katalogiseerimise standardid

Paneeli autorid: Sten Lassmann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Maksim Štšura (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Aare Tool (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)

Materiaalse pärandi ja loodusteaduste kohtumispunktid

Materiaalse pärandi uurimine eeldab tänapäeval üha enam interdistsiplinaarset lähenemist. Kui humanitaarteadused keskenduvad pärandi kultuurilisele, ajaloolisele ja esteetilisele tähendusele, siis loodusteaduslikud meetodid avavad selle füüsilise ja materiaalse mõõtme (kasutatud materjalide päritolu, valmistamistehnikad, keskkonnamõjud ja säilimise tingimused jne). Keemilised, bioloogilised ja füüsikalised analüüsid ei paku uusi teadmisi mitte ainult esemete päritolu ja valmistamise kohta, vaid avavad uusi perspektiive ka näiteks kaubanduse, keskkonna ja tehnoloogia mõistmiseks.

Sessioon kutsub kokku eeskätt keskajale ja varauusajale spetsialiseerunud kunstiajaloolasi, arheolooge ja teisi uurijaid, kes soovivad käsitleda materiaalse pärandi uurimist loodusteaduslike meetodite abil või arutleda interdistsiplinaarse koostöö metodoloogiliste ja teoreetilisi aspektide üle. Oodatud on ettekanded, mis võivad käsitleda näiteks:

  • loodusteaduslike meetodite kasutamist pärandi dateerimisel;
  • materjalide (nt paekivi, metall, puit, pigment, tekstiil) koostise ja päritolu analüüsi;
  • tehnoloogiliste ja käsitööoskuste rekonstrueerimist;
  • konserveerimise ja säilitamisega seotud interdistsiplinaarseid uurimisprojekte;
  • koostöövõimalusi ja -piiranguid humanitaaride ja loodusteadlaste vahel pärandiuuringutes.

Sessiooni eesmärk on julgustada dialoogi erinevate erialade – kunstiajaloolaste, arheoloogide, konservaatorite, (arheo)keemikute, geoloogide ja teiste teadlaste – vahel, et avada uusi vaatenurki materiaalse pärandi uurimisel ja säilitamisel.

Märksõnad: kunstiajalugu, arheoloogia, loodusteadused, keskaeg, varauusaeg

Paneeli autor: Anu Mänd (Tartu Ülikool)

Mida vajab digipärandi kasutaja? Mis saab pärandist peale digiteerimist?

Digitaalne kultuuripärand on pidevas muutumises olev süsteem, kus kohtuvad kultuurilised tähendused, kasutajakogemus ja sotsio-tehniline infrastruktuur. Paneeli eesmärk on küsida, millised on digipärandi kasutajate ootused ja vajadused peale digiteerimist ja kuidas need vajadused kujundavad arusaamu pärandi tähendusest ja rollist ühiskonnas.

Nendele küsimustele on kolm võimalikku lähenemist: pragmaatiline (ligipääs andmetele, andmete kvaliteet, taaskasutatavus); transformatiivne ja loov (loovus, kasutajate osalus, vaade pärandile kui tulevikule) ja eksistentsiaalne (tähenduslikkus, eetiline mõõde, kasutuspraktikad ja harjumused). Digipärandi kasutajate ootustega seostub ka sotsio-tehnilise infrastruktuuri jätkusuutlikkus - kuidas pärand toetab ühiskondlikku jätkusuutlikkust, aga ka, kuidas digipärandi kättesaadavust jätkusuutlikult tagada. Teenuste ja süsteemide ülalpidamine ja andmete hoidmine on energiamahukas ja haavatav. Kas alati on vaja ressursimahukat digiteerimist või piisab kohati ka väiksematest, kättesaadavatest ja pikaealisematest lahendustest? Kuidas tasakaalustada kasutaja ootusi ja –vajadusi kultuuripoliitiliste võimaluste ja ökoloogiliste piirangutega?
Paneeli eesmärk on arutleda nende teemade üle, mis kerkivad esile peale tehnilist ligipääsu digipärandile. Kuidas tagada, et digipärandi infosüsteemid ei piirduks ainult riigi kogude arvepidamisega, vaid toetaksid ka loovust, uute teadmiste loomist ja tuleviku kujundamist?

Paneeli on oodatud nii teoreetilised kui ka empiirilised käsitlused, mis uurivad kasutajakogemust, tähenduslikkust ja identiteedi loomist digipärandi kaudu; analüüsivad koosloomet ja kasutajate osalust; käsitlevad digipärandi rolli loovuses, kunstis ja uute teadmiste loomisel; seovad digipärandi jätkusuutlikkuse küsimustega; pakuvad kriitilisi või utoopilisi vaateid digipärandi tulevikule.

Märksõnad: digitaalne kultuuripärand, muuseumid, kasutajakogemus, jätkusuutlikkus, kultuuripärandi tulevik

Paneeli autorid: Pille Runnel (Eesti Rahva Muuseum), Pille Pruulmann-Vengerfeldt (Eesti Rahva Muuseum, Malmö Ülikool), Agnes Aljas (Eesti Rahva Muuseum)

Mälu ja keskkond: vägivaldsete ajalugude keskkonnamõju

Ettekandepaneel keskendub vägivaldsete ajalugude keskkonnamõjule nii minevikus kui olevikus. Hiljutine pandeemia, kliimamuutused ja keskkonnaprobleemid on juhtinud meie tähelepanu kogukondade planetaarsele seotusele. Uued sõjad Euroopas ja selle lähiümbruses on tõstnud meie teadlikkust vägivalla hävitavast mõjust keskkonnale nii olevikus kui ka minevikus. Kuidas poliitilise ajaloo keskkonnamõju mäletamine aitaks vastustada keskkonna hävitamist olevikus? Kuidas on uute sõdade keskkonnamõju, näiteks Ukrainas, ärgitanud meid uurima koloniaal- ajalugude keskkonnamõju minevikus? Kuidas toimib keskkond aktiivse mälukandjana ning tunnistajana rohkem-kui-inimlikul mõõtkaval?

Oodatud on ettekanded humanitaarteaduste erinevatest valdkondadest. Eriti teretulnud on uurimused sellest, kuidas kujutatakse keskkonnamuutuste rohkem-kui-inimlikku  skaalat ja inimese kehalist seotust keskkonna ning selles toimuvate muutustega kirjanduses ja teistes kunstides.

Märksõnad: keskkond, mälu, kirjandus, kunst, ajalugu, film

Paneeli autorid: Eneken Laanes (Tallinna Ülikool), Julia Kuznetski (Tallinna Ülikool), Aigi Heero (Tallinna Ülikool), Epp Annus (Tallinna Ülikool)

Naiste ajalugu maailmade vahel: äärealad, vaikused ja uued väljakutsed

Hic sunt dracones, sest (Eesti) naiste ajaloos on ehk rohkemgi valgeid laike kui (Eesti) ajaloos keskmiselt. Hic sunt dracones, sest naiste (ajaloo) uurimine on samal ajal ka midagi pisut ohtlikku - olgu see siis marginaalne, poliitiline, ebateaduslik, ebasoovitav või väheperspektiivikas naiste ala. Sestap kutsume 2026. aasta konverentsil humanitaare julgele avastusretkele naiste ajaloo võrdlemisi vähemuuritud vetesse, et üheskoos mõnele rannajoonele ähmasemgi kuju anda.  

Paneeli on oodatud ettekanded, mis tegelevad naisajaloo ja naisliikumise ajaloo uurimisega. Võib esitada uusi andmeid naiste kõrghariduses, tööturul ja üleüldse ühiskonnas osalemise kohta; valgustada konkreetselt naisühenduste ja naisõigusliku mõtte ajalugu; pakkuda välja uusi tõlgendusi naiskirjanike, -kunstnike jm loomingule ning siduda seda vastavate valdkondade peavoolu või kaanoniga, uurida naiste eraelu, emadust, seksuaalsust ning neid kogemusi, mis on jäänud ajalookirjutuse peavoolust välja. Eesmärgiks ongi niisuguste huvidega uurijad kokku tuua ja ühtlasi seada suunda tulevikuks.

Märksõnad: naisajalugu; sotsiaalajalugu; soouuringud; kirjandusteadus; kunstiajalugu

Paneeli autorid: Janet Laidla (Tartu Ülikool), Irina Paert (Tartu Ülikool), Johanna Ross (Tallinna Ülikool)

Nimed keeles, kultuuris, maailmas

Nimed on igapäevased, kuid samas sügavalt kultuurilised ja sotsiaalsed nähtused. Nad loovad tähendusi, kannavad identiteete ja annavad kuju ruumile, ajaloole ning mälule.

Eesti nimeuurimine on viimase 20 aastaga jõudsalt edenenud. Eelkõige keeleteadlastest nimeuurijate, aga ka ajaloolaste, folkloristide ja kartograafide ühistööna on valminud “Eesti kohanimeraamat” ja käsil on “Eesti perekonnanimeraamatu” koostamine. Nimeuurijad on kokku pannud “Onomastika oskussõnastiku”. Traditsioonilise koha- ja isikunimeuurimise kõrval on üha enam tähelepanu saanud muud nimed (loomanimed, rajatiste ja asutuste nimed, transpordivahendite nimed, nimed internetis, kirjanduses jm). Nimede tähenduste uurimise kõrvale on jõudsalt tulnud nende muutumise, vahetumise, säilimise ja kadumise uurimine, aga ka nimede ja identiteedi suhted, koodnimed, nimed kultuuripärandi osana jms.

Pöörates tähelepanu konverentsi põhiteemale „Humanitaarsed maailmad“, siis maailmast ja selle elanikest ning objektidest kõneldes on vajadus nimede järele paratamatu. Milline kultuuriline raamistik või ühiskonnakord tingib missuguse nimede kasutuse ja miks? Mis kujundab ja mõjutab meie onomastikoni – nimede maailma, mis meid ümbritseb ja milles me ise elame?

Paneeli eesmärk on tuua kokku uurijad, kes käsitlevad nimesid eri vaatenurkadest. Nimeuurimine on interdistsiplinaarne ala, seepärast ootame ettekandeid keeleteadlastelt, ajaloolastelt, geograafidelt, kartograafidelt, folkloristidelt, semiootikutelt, maastiku-uurijatelt, kirjanduse uurijatelt, sotsioloogidelt, genealoogidelt jt. Nimeteema puudutab lisaks humanitaariale ka teisi alasid, nagu juura, turundus, pääste, sõjandus, maakorraldus, sordiaretus, astronoomia jm.

Ootame ettekandeid järgmistel teemadel: nimede kasutamine, muutumine ja varieerumine; nimed tänapäeval ja ajaloos; ametlikud ja mitteametlikud nimed; nimed eri uurimisvaldkondade ristumiskohal; nimede korraldus, andmestikud ja meetodid; digiajastu võimalused nimeuurimises; nimede ja võimu seosed.

Märksõnad: onomastika, keel, ajalugu, ühiskond, interdistsiplinaarsed nimeuuringud

Paneeli autorid: Annika Hussar (Tallinna Ülikool), Marit Alas (Eesti Keele Instituut), Mariko Faster (Võru Instituut), Tiina Laansalu (Eesti Keele Instituut), Fred Puss (Eesti Keele Instituut), Evar Saar (Võru Instituut)

Noorte hääled Eesti luules: platvormid, poeetikad, maailmapildid

Nooremate ja vanemate põlvkondade poeetilisi eneseväljendusviise on sageli vastandatud, väites, et noorteluule lahkneb varasematest traditsioonidest. Paneel uurib, kas ja kuidas need erinevused ilmnevad 21. sajandi eesti luules: noorte trükitud luuleloomingus, performatiivsetes esitustes (luuleprõmm, räpp- ja laiemalt poplaulude sõnad) ja digikeskkondades (ühismeedialuule), samuti tänavakunstis ja linnaruumis. Kas meediumide paljusus ja välised nihked on toonud kaasa sisemisi muutusi poeetilises mõtlemises – kujundiloomes ja motiivide arengus, lüürilise subjektsuse ja adresseerimise mudeleis, modaalses registris ning žanrilistes ja rütmilistes lahendustes. Huviküsimuseks on ka multimodaalsus ning mitmekeelsus ja koodivahetus poeetika ja identiteedi kujundajatena, aga ka üleminekualad, kus kohtuvad erinevad registrid, žanrid, auditooriumid ja meediumid ning sünnivad uued poeetilised praktikad. Paneeli eesmärk on kaardistada nüüdisaegse noorteluule piire, neis väljenduvaid identeete ja hoiakuid ning loodavaid maailmu, samuti pakkuda teoreetilis-metoodilisi tööriistu selle uurimiseks.

Tuginedes Värske Rõhu autorite vanusepiirile, on vaatluse all alla 33-aastaste autorite looming. Oodatud on ettekanded, mis käsitlevad noorteluulet järgmistes küsimustes:

  • meediumid ja poeetiline mõtlemine – kuidas trükk, lava ja digiplatvormid kujundavad poeetikat, kujundisüsteeme ja luulelaadi;
  • lüüriline subjekt ja modaalsus – iroonia, pihtimuslikkus, protest jt hoiakud, samuti adressaadi ja lugeja/kuulaja suhtemudelid;
  • temaatika ja esteetika – milliseid motiive, kujundeid ja tunderegistreid kasutatake ja kuidas need suhestuvad varasemate traditsioonidega;
  • mitmekeelsus – poeetilised ja identiteedilised strateegiad, mis ühendavad või vastandavad eri keeli, keelevariante ja kultuuriruume;
  • võrdlevad ja empiirilised lähenemised – analüüsid, mis toovad kokku eesti- ja muukeelseid tekstikogumeid, rakendavad kvantitatiivseid meetodeid või esitavad juhtumiuuringuid.

Märksõnad: luule, noorteluule, digiajastu, poeetika, multimodaalsus

Paneeli autorid: Rebekka Lotman (Tartu Ülikool), Mart Velsker (Tartu Ülikool), Mikhail Trunin (Tallinna Ülikool)

Nõukogude ajaloo uued allikad

Avalik kutse osaleda paneelis, mis keskendub seni vähetuntud aga uurimuslikus mõttes väärtuslikele nõukogudeaegsetele allikakorpustele ja nende kasutusvõimalustele. Arutluse alla tulevad nii institutsionaalsed allikad kui ka egodokumendid, sealhulgas tekstuaalsed, esemelised, visuaalsed ja helilised materjalid. Eesmärk on demonstreerida allikaid, mis võimaldavad esitada uusi uurimisküsimusi, nihestada seniseid tõlgendusi ja luua sildu rahvusvaheliste uurimissuundadega. Paneel küsib, milliseid metodoloogilisi väljakutseid ja võimalusi sellised allikad pakuvad, ning kuidas nende kaudu mõtestada Eesti NSV eripära ja Nõukogude Liidu ajalugu laiemalt. Paneelis esinevad Kristo Nurmis, kes uurib nõukogude-aegseid seina- ja lahinglehti, ja Timur Gurzairov kes tutvustab nõukogudeaegseid üldhariduskoolide parteialgorganisatsioonide protokolle. Ootame ka teisi teadlasi, eriti Tartu Ülikoolist, muuseumidest ja Eesti Kunstiakadeemiast, sh doktorante, kes soovivad tutvustada uurimuslikus mõttes "uusi" allikaid ja arutada nende tähenduslike võimaluste üle.

Märksõnad: nõukogude aeg; ajalooallikad; metodoloogia; argielu

Paneeli autorid: Kristo Nurmis (Tallinna Ülikool), Timur Guzairov (Tallinna Ülikool)

Ruumiline keskkond ja heaolu

Paneeli eesmärgiks on uurida ruumilise keskkonna rolli heaolu saavutamise või selle puudujääkide kontekstis ning kas ning mil moel on see leidnud laiemat kultuurilist vastukaja. Heaolu on mõistetud siin laias tähenduses kui inimese füüsiliste, vaimsete, sotsiaalsete ja emotsionaalsete vajaduste piisavat täidetust - temaatika, mis on viimastel aastatel õigustatult pälvinud tähelepanu mitte ainult tervishoiu- , vaid ka humanitaar- ja sotsiaalteadlaste seas. Ilmselgete ja vahetute mõjutegurite kõrval panustab heaolusse või mõjutab selle puudumist tugevalt ka ruumiline keskkond selle kõigis mastaapides, alates maastikust ja linnaruumist kuni avalike hoonete ja privaatsete ruumide mikropoliitikani. Paneeliga soovime kokku tuua uurijaid eri valdkondadest geograafiast ja sotsioloogiast urbanistika, arhitektuuri(ajaloo) ja humanitaarteadlasteni laiemalt, et arutleda heaolu toetavate ruumide loomise tingimuste ja nende kogemise üle nii ajaloolises plaanis kui tänapäeval.

Märksõnad: heaolu, ruumiline keskkond, arhitektuur, urbanism, maastik

Ettepaneku autorid: Ingrid Ruudi (Eesti Kunstiakadeemia), Epp Lankots (Eesti Kunstiakadeemia), Kadri Leetma (Tartu Ülikool)

Soolistatud kujutamispraktikad eesti keeles

Sugu ja seksuaalsust ei saa mõtestada ilma keeleta – keel loob ja piiritleb, võimaldab ja välistab. Keelekasutus mõjutab seda, milliseid identiteete ja suhteid peetakse „võimalikeks“ või „normaalseteks“, kuidas inimestesse suhtutakse ja milliseid kogemusi tunnustatakse. Samas on keelekasutus selgelt seotud ümbritseva kultuuri ja selles toimivate võimusuhetega. Eesti keeles ja kultuuris käibivaid praktikaid mõjutab ka teistest keeltest laenamine ning erinevate rahvusvaheliste diskursuste tõlkimine ja tõlgendamine. 

Paneeli eesmärgiks on kokku tuua teadlasi, kes uurivad soo keelelisi dimensioone ning sooküsimusi ja sugusid puudutavaid diskursusi. Otsime koos vastuseid järgmistele küsimustele: Milliseid keelelisi vahendeid on sugudest rääkimiseks erinevatel ajastutel kasutatud? Kuidas kujutatakse sugusid ja seksuaalsust  näiteks sotsiaalmeedia, taskuhäälingute, ilukirjanduse, teadustekstide või ajakirjanduse keeles, erinevaid maailmavaateid esindavates aktivistlikes tekstides, jpm. Milliseid keelelisi ressursse kasutavad otsesed või varjatud soodiskursused? Kuidas on Eestisse jõudnud erinevad rahvusvahelised keelendid ja diskursused ning kuidas on neid tõlgitud, tõlgendatud ja ümber mõtestatud?

Märksõnad: keel, sugu, seksuaalsus, diskursus, võim

Ettepaneku autor: Raili Marling (Tartu Ülikool), Elisabeth Kaukonen (Tartu Ülikool), Aet Kuusik (Tartu Ülikool)

Sotskolonialism ja kultuurimuutused Eestis ning teistes Kirde- ja Kesk-Euroopa ühiskondades: dekoloniaalsus, agentsus, demokraatia

Paneel keskendub kultuuri toimimismustritele nõukogude ajal ja selle järel, nn siirdeperioodil, ehk üleminekul nõukogude kultuurimudelitelt 1990. aastate turumajanduslikule kultuuri toimimisele Eestis ning mujal Kirde- ja Kesk-Euroopas. Seda perioodi iseloomustasid põhjalikud poliitilised, majanduslikud, kultuurilised ja tehnoloogilised transformatsioonid. Neid on vaadeldud osana laialdasemast demokratiseerumisprotsessist, kuid teisalt tõid need kaasa eri valdkondade, huvirühmade ja piirkondade kasvava heterogeensuse, desünkroniseerumise ja killustumise. Omavahel ristusid dekoloniaalsed impulsid ehk püüe vabaneda nõukogude minevikutaagast, nostalgilised ja restauratiivsed meeleolud ning tärkav neoliberaalne majanduspoliitika.

Kutsume üles arutama selle üle, kuidas poliitilise süsteemi transformatsioonid on seotud kultuurisfääri muutumisega, ning vastupidi, kuidas kultuuris toimunu mõjutas poliitilisi protsesse. Oluline on küsimus väikeriikide, kuid samuti eri huvirühmade ja inimeste agentsuse, nähtavuse või marginaliseerumise kohta üldisemates protsessides, mis avalduvad siirdeperioodide kultuuris oma ainulaadsel moel. Samuti seame eesmärgiks arvestada erinevaid skalaarsusi ning eri agentide ja jõudude, nii suurte kui ka väikeste vastastikmõjusid. Kutsume üles arutama siirdeperioodi ajalise ja ruumilise määratlemise ning siirdeperioodi ja seda kujundanud protsesside võimalike teoreetiliste raamistuste üle, samuti tõmbama paralleele Eesti ja teiste samalaadseid transformatsioone läbinud ühiskondade vahel.

Märksõnad: sotskolonialism; siirdeperiood; kultuurimuutused; dekoloniaalsus; demokraatia

Ettepaneku autorid: Virve Sarapik (Eesti Kunstiakadeemia), Piret Viires (Tallinna Ülikool), Luule Epner (Tallinna Ülikool), Inga Kirs (Tartu Ülikool)

Säilenõtked argipraktikad: isetegemine ja parandamine kui kultuuriline ressurss

Ökoloogiline jätkusuutlikkus ja kriisidega kohanemine on aina olulisemad teemad humanitaarteadustes. Poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogiakesksed lahendused kliimamuutustega toimetulekul keskenduvad sageli laiemale munitsipaalsele või korporatiivsele tasandile, jättes tähelepanuta inimeste igapäevaelu ning sotsiaalsed ja kultuurilised eripärad. Humanitaarteaduslik vaade aitab mõista materiaalseid ja sotsiaalseid argipraktikaid, milles peitub kultuuriline ressurss kriisidega toimetulekuks.

Argipraktikate keskkondlik, majanduslik ja sotsiaalne tähendus on aja jooksul muutunud, paljud lähiminevikus tavapärased ja vajaduspõhised toimimisviisid on kaasaja vaates ökoloogiliselt kestlikud. Paneel uurib tänapäeval ja minevikus tavapäraste argiste tegevusviiside potentsaali ökoloogilise ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse toetamisel kaasajal läbi erinevate isetegemise praktikate. Paneel keskendub asjade parandamisele, korduskasutusele, taaskasutusele, ümbertegemisele, kohaldamisele, kaunistamisele, argisele leiutamisele, aga ka toidu kasvatamisele ja teistele kodustele isetegemise praktikatele, mis on lähiajaloos olnud loomulikuks osaks tarbimiskultuurist.

Neid argiseid tegevusviise võib tänapäeva humanitaarteaduse vaatest pidada osaks meie kultuuripärandist, mis omab kultuurilist ressurssi säilenõtkuses. Lisaks peitub neis säästlik suhe asjadega ja materjalidega ning ringsed põhimõtted. Neid praktikaid uurivad ja rakendavad disainerid, loovuurijad ja käsitööteadlased, et (taas)luua säilenõtkemaid harjumusi, tooteid ja materjale. Ökoloogiliselt jätkusuutlike tegevusviiside aktuaalsus on ühiskonnas selgelt tõusnud, mida on jõustanud ka keskkonnaaktivism.

Paneel kutsub üles erinevate erialade esindajaid uurima, analüüsima ja (ümber)mõtestama eriilmelisi säilenõtkeid argipraktikaid, keskkonnaaktivismi või loovuurimuslikke projekte ning nende rolli keskkonnakriisis ja tänapäeva ühiskonnas.

Märksõnad: jätkusuutlikkus, argielu, isetegemine, parandamine, taaskasutus

Ettepaneku autorid: Tenno Teidearu (Eesti Rahva Muuseum), Marta Konovalov (Eesti Kunstiakadeemia)

Tõlketeadlikkus või tõlketeadmatus ühiskonnas: tõlkimise mitu palet

Viimase 50-60 aasta jooksul on tõlketeadus liikunud edasi varasematest, peamiselt keeleteaduslikest lähenemisviisidest ning erinevate uute uurimissuundade (muu hulgas kultuuriteoreetilised, sotsioloogilised, kognitiivsed ja lingvistilised käsitlused) areng ja meetodite kasutuselevõtt on võimaldanud tõlketeadusel tõusta dünaamiliseks interdistsiplinaarseks teadusvaldkonnaks (Gambier & van Doorslaer, 2016). Selles kontekstis, ja aina mitmekeelsemaks muutuvas Eestis, on üha olulisem koht tõlketeadlikkusel.

Tõlketeadlikkus (translation awareness) viitab erinevate keelekasutajate – institutsioonide või üksikisikute – arusaamale tõlke olemusest, rollist ja funktsioonist. See hõlmab teadmisi tõlkeprotsessist, hinnanguid tõlke kvaliteedile, suhtumist nii inim- kui ka masintõlkesse ning tõlgitud tekstidesse, sealhulgas ideoloogilisi kaalutlusi (Escudero et al., 2023). Samuti hõlmab tõlketeadlikkus üldisemaid arvamusi selle kohta kas, kes ja kuidas peaks tõlkima ja seda, kuidas me mõtestame tõlget kui kultuurilist vahendusprotsessi.
Paneeli eesmärk on arutleda, kuidas edendada tõlketeadlikkust Eesti ühiskonnas ning kuidas ühendada teaduslikku mõtestamist praktilise tõlkimise ja tõlkekasutuse kogemusega. Seega ootame ettekandeid, mis viitavad tõlke kui sellise kõikjal viibimisele ühiskonnas, seda üheskoos valdkondadevahelise teavitustööga.

Võimalikud paneeli ettekannete teemad:

  • tõlketeadlikkus hariduses ja avalikus ruumis (näiteks tõlge politseis või haiglas, muuseumitõlge, teatritõlge jm);
  • tõlketeadus interdistsiplinaarsuse edendajana;
  • masintõlge ja inimtõlge;
  • tõlkijate ja tõlkide nähtavus ja roll;
  • mitmekeelsus ja tõlkele ligipääs ühiskonnas.

Märksõnad: interdistsiplinaarsus, mitmekeelsus, tõlketeadus, tõlketeadlikkus, tõlkimine ja ühiskond

Ettepaneku autorid: Jekaterina Maadla (Tallinna Ülikool), Triin van Doorslaer (Tallinna Ülikool), Luc van Doorslaer (Tartu Ülikool)

Kasutatud allikad
Escudero, T., Kuusi P. & Kinnunen T. (2023). Call for Papers: Exploring Translation (Un)Awareness. 
Gambier, Y., & van Doorslaer L. (toim). (2016). Border Crossings. John Benjamins Publishing Company. https://doi.org/10.1075/btl.126

Tänapäevajutud kui rahvalikud uudised, arvamuslood ja avaliku diskursuse osad

Paneeliga kavatseme selgusele jõuda rahvalike väljendusviiside suundumustes ning ühtlasi selles, kuivõrd suudab rahvajuttude uurimine sammu pidada ainestiku leviku ning nii sisulise kui vormilise mitmekesisusega. Kuidas paigutuvad tänapäevasesse folklooripilti narratiivse ainese visualiseerimise näited?

Paneelis on kõne all tänapäevajuttude ilmnemiskujud ning/kui rahvaliku tõeotsimise viisid. Teabest üleküllastunud maailma avalikus meediaruumis soovivad inimesed luua ning jagada oma versioone sündmuste kohta, otsida vastuseid, pakkuda teisi tõlgendusi või kuulutada tõde. Selles seletuskatsete rägastikus esitatakse muuhulgas linnalegende ja kuulujutte ning ka  traditsioonilisi vanu muistendeid, eriti selliseid, kus on teemaks ohutunne, vägivald, vaen, ent ka toimetulek ja pääsemine.

Missugused jutud kerkivad uutes kontekstides esile, kuidas ja missuguseid stereotüüpe rakendatakse argumenteerimisel. Kuidas sobituvad pilti olukorrad, kus peavoolumeedia on ilmselt läinud linnalegendi uskumise õnge ja esitab seda kui uudist või on hoopis vastupidi ja lahendab olukorra. Missugune on kultuuriuurija, meedia-analüütiku, folkloristi roll toimuva kirjeldamisel, kuidas positsioneerida tema suhet uuritavasse, kuidas olla kohal kogukondades, kus tänapäevajutud või nende katked, viited, võrdlused muistendiainesega väljenduvad? Kui folklorist uurib rahvalikke väljendusnäiteid, kas ta peaks jõulisemalt seisma inimeste õiguse eest tohtida tuua esile arvamusi ja lugusid maailmas ja maailma kohta? Mõttekas on arutlevalt üle vaadata tänapäevaseid folkloorinähtusi hõlmavaid mõisteid – linnalegend, uudis(folk)loor, valeuudis, konspiratsiooniteooria, kuulujutt ja missugune on vandenõuteooriate ühisosa tänapäevajuttudega ning kuidas ning miks on vandenõuteooriad folkloristi uurimisobjektiks.

Märksõnad: tänapäeva folkloor, meedia, uudisfolkloor, valeuudis, konspiratsiooniteooria, linnalegend, muistend

Ettepaneku autorid: Eda Kalmre (Eesti Kirjandusmuuseum), Mare Kalda (Eesti Kirjandusmuuseum)

Tööstusoskused ja tööalased teadmised humanitaarteaduste fookuses

Mõisted tööstusoskused (ingl. industrial skills) ja tööalased teadmised (working knowledge) on tihedalt seotud, kuid erinevad omandamise viiside ja otsuste tegemise loogika poolest. Tööstusoskused lähtuvad formaalsest väljaõppest ja kirjalikest juhistest, mis viivad kitsasse spetsialiseerumisse ja rangete ettekirjutuste järgimisse. Tööalased teadmised aga põhinevad teooria ja praktika ühendamisel, kogemusel ning intuitsioonil. Seda võiks kirjeldada kui “mehaaniku taju” või “brikolaaži.” Tegelikkuses esinevad mõlemad vormid kõrvuti, kuid erinevas ulatuses.

Nende nähtuste uurimine on praegu taas aktuaalne. Tööalased teadmised on olnud etnoloogia, antropoloogia ja arheoloogia huviorbiidis; pööre “uue materialismi” poole on andnud neile teise tähenduse. Tööstusoskusi on enamasti uuritud sotsioloogias, kuid need kuuluvad ka tööstusarheoloogia ja -antropoloogia alla. Klassikaline käsitlus näeb inimest sotsiaalsete protsesside kandjana, ent uus materialism käsitleb ka objekte kui agentseid tegutsejaid. Nt asjad võivad toimida inimese “käepikendustena” ning kujundada “assamblaaže” inimeste, loomade ja keskkonnaga.

Seega kutsub paneel arutlema interdistsiplinaarselt: milline on tööstusoskuste ja tööalaste teadmiste roll tänapäeva humanitaarteadustes? Kuidas neid uuritakse ja talletatakse kultuuripärandi osana? Millised (tööstus)oskused on vajalikud (tööstus)pärandi säilitamiseks? Kuidas tehnoloogilised uuendused ja sotsiaalsed suhted on mõjutanud tööpraktikaid? Ning kuidas uued materialismi käsitlused muudavad vaadet oskuste ja teadmiste uurimisele?

Märksõnad: tööstusoskused, tööalased teadmised, tööstusparand, tööstusarheoloogia, tööstusantropoloogia

Ettepaneku autorid: Danila Rygovskiy (TYPA trüki- ja paberikunstikeskus, Tallinna Ülikool), Monika Reppo (Tallinna Ülikool)

Uus vaade Baltimaade romantismile: pilt, heli, kiri

Paneel keskendub Baltimaade romantismi interdistsiplinaarsele ja meediumide vahelisele uurimisele 19. sajandil, alates vararomantiliste ideede retseptsioonist 18. saj lõpus kuni “uusromantismi” väljendusteni 20. saj alguses ja selle siireteni nüüdiskultuuris. Paneeli fookuses on mitmekeelne balti kirjakultuur, mida nähakse tihedas seoses kunsti- ja muusikakultuuriga. Romantismi on seostatud “mediaalse kriisiga”, mille tunnuseks on meediumi piiride (pilt, heli, kiri) ületamine. Kunstide hierarhia tippu tõusnud laul, mis seob viisi ja (värss-)teksti, ooper, mis ühendab teksti, muusika ja pildi, või teksti ja pilti ühendav almanahh, Taschenbuch, Stammbuch või reisikiri on Balti romantismi kesksed, kuid vähe uuritud meediumid. Keskendudes balti romantismi intermeedialiste nähtuste, aga samuti seni vähem käsitletud romantiliste tekstide, autorite ja teemade ning nende tõlke-, ülekande- ja mugandamisprotsessi interdistsiplinaarsele uurimisele, soovib paneel diferentseerida Baltimaade historiograafia senist romantismikäsitlust ning ärgitada kirjandus-, kunsti-, muusika- ja filosoofiaajaloo uurijate vahelist koostööd.

Märksõnad: romantism, intermediaalsus, retseptsioon, tõlge, kunsti, muusika ja kirjanduse vahelised suhted

Ettepaneku autor: Liina Lukas (Tartu Ülikool)

Vaateid Balti aadli loomingulisse maailma varauusajal

Balti aadlit varauusajal on käsitletud valdavalt seisusele sobivais tegevustes nagu mõisapidamine ja tsiviil- või sõjaväeteenistus. Loominguliste väljendustega katsetamine algas aadli jaoks justkui alates 18. sajandi teisest poolest, mil ühelt poolt majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olude paranemine ja stabiilsus ning teisalt valgustusideede levik Balti provintsides tegid selle võimalikuks.

Paneelis püüame senisele käsitlusele värske pilguga läheneda ning avada Balti aadlike loomingulisi püüdlusi alates varauusaja algusest (16. sajandi keskpaik). Just varauusajal hakkasid valitsejad riigi teenistusse värvatud haritud ametnikke ja literaate aadeldama. Uus teenistus- ja haridusaadel ning nende järeltulijad segunesid vana baltisaksa eliidiga, mis aitas levitada kirjanduslikke ja muid loomingulisi praktikaid seisuse sees. 
Ootame paneeli ettekandeid Balti aadlike (nii pärus- kui ka teenistusaadli) loomingulisest tegevusest nagu näiteks kirjandus, kunst, arhitektuur, teadus, teater, muusika jne 16. sajandi keskpaigast 18. sajandi keskpaigani.

Kuidas sai varauusaegsest aadlikust looja ning millega ta täpsemalt ja miks tegeles? Kui erandlik oli aadlikust loomeinimene omas ajas ja maailmas tegelikult?

Märksõnad: Balti aadel, looming, varauusaeg, kirjandus, kunst, arhitektuur, teadus, teater, muusika

Ettepanku autor: Kaarel Vanamölder (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)

Vennastekogudus

Ootame eelkõige ettekandeid, mis aitavad avada eesti vennastekoguduse rolli 18.–19. sajandil, kuid teretulnud on ka hilisema perioodi käsitlused. Hernhuutlaste mõju eesti kirja-, muusika- ja tundekultuuri arengust ülevaate saamiseks on kasulikud mitmesuguse rõhuasetusega uuringud. Fookuses võivad olla näiteks ühiskondlikud arengud ja pinged, suhtlusvõrgustikud, üksikisikud või tekstid. Oodatud on ka ettekanded, mis paigutavad eesti vennastekoguduses toimuva laiemasse konteksti, otsides vennastekoguduse tegevuse seni teadvustamata juuri ja mõjusid või tuues paralleele mujal (eelkõige Lätis) toimunuga.

Märksõnad: religiooniajalugu, kirjakultuur, muusikakultuur, suhtlusvõrgustikud, rahvusvahelised mõjutused

Ettepaneku autorid: Annika Viht (Eesti Keele Instituut), Tiina-Eerika Friedenthal (Tartu Ülikool), Maarja Hollo (Eesti Kirjandusmuuseum), Kristi Metste (Eesti Kirjandusmuuseum), Külli Prillop (Tart Ülikool)

Võõrkeeleõpe muutuvas maailmas

Keeled on ühtaegu sillad ja piirid – nad ühendavad, eristavad ja loovad maailmu. Haridusmaastikul toimuvates kiiretes muutustes seisab võõrkeeleõpe silmitsi uute ootuste, tehnoloogiate, võimaluste ja valikutega. Paneeli eesmärk on tuua kokku teaduslikud uurimused ja praktiline kogemus, et mõtestada võõrkeeleõppe rolli muutuvas maailmas ja humanitaarses mõtteväljas. Kuidas keeleõpe aitab suhestuda mitmekesisusega, kohaneda muutuva ühiskonna ja tehnoloogilise keskkonnaga ning avada uusi võimalusi õppijatele ja õpetajatele?

Ootame ettekandeid, mis käsitlevad:

  • keelelise mitmekesisuse väärtustamist ja õpetamist koolikeskkonnas;
  • mitteformaalset ja elukestvat võõrkeelte omandamist;
  • õppevara ja õpetajakoolituse arendamise küsimusi;
  • tehisaru (GenAI) teadlikku ja vastutustundlikku kasutust võõrkeeleõppes;
  • B-võõrkeelte õppe võimalusi ja väljakutseid Eesti haridussüsteemis.

Märksõnad: keeleline mimekesisus, võõrkeeleõpe, mitteformaalne keeleõpe, tehisaru keeleõppes

Ettepaneku autorid: Merje Miliste (Tartu Ülikool), Anu Treikelder (Tartu Ülikool), Ülle Türk (Tartu Ülikool), Natalja Zagura (Tartu Ülikool), Mari Kruse (Tartu Ülikool), Anneli Sigus (Tartu Ülikool)

Korraldaja kontaktid

Üldkontakt: ehak@ehak.ee

Programmiga seotud küsimused: ehak@ehak.ee (Riho Altnurme)
Registreeringud ja arved: lii.lang@ut.ee (Lii Lang)
Meediapäringud ja kommunikatsioon: eva-kaia.vabamae@ut.ee, +372 55608051 (Eva-Kaia Vabamäe)