Ümarlauaarutelud

”Inimene üksnes ei mõtle, vaid asub ka mõtlevas ruumis”  
– Juri Lotman ”Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt” 
  
Inimene, tekst ja kultuur on Juri Lotmani vaates mõtlevad maailmad, mis on ühtaegu terviklikud ja iseseisvad semiootilised isiksused ning samal ajal ka keerukama mõtleva maailma osad, mis ei oleks võimelised isolatsioonis toimima. Mõtlemine, tähendusloome on dialoogiline, vestlus teiste semiootiliste isiksustega ning selles vestluses on väärtuseks see, et vestluspartnerid ei ole identsed, vaid mudeldavad maailma eri keeltes ja erineval viisil. Mõtlevad maailmad on stereoskoopilised, ent selle kvaliteedi – sügavusmõõtme - tekkimine eeldab, et erinevad vaatepunktid lõimitakse – tõlgitakse – suuremasse tervikusse. Semiootilised isiksused on suurema terviku raames tähenduslikumad kui iseseisvana ning samas muudab nende individuaalsus suurema terviku tähendusrikkamaks. Seega enese teadvustamine ühtaegu tervikuna ja suurema terviku osana on mõtlevate maailmade enesemääratluse keskmes.  

Humanitaar on mõtlev maailm, kes elab mõtlevas maailmas – kultuuris –, teadvustades seda ruumina, mis teeb mõtlemise võimalikuks. Kuidas ta end seal tunneb? Milline on humanitaari väärtus ja vastutus mõtlevate maailmade mõtlemiskultuuri ja enesemõtestamise viiside kujundamisel?

Vestlusringis arutleme: 
•    Kuidas humanitaarid end tänases mõtlevas maailmas tunnevad? 
•    Kuidas mõtestab humanitaar oma võimalikke rolle mõtlevate maailmade säilitajana, loojana, kujundajana, kureerijana, muutjana?
•    Millised on humanitaari (jaoks) suuremad väljakutsed tänases mõtlevas maailmas? 
•    Milline on humanitaaride ja humanitaaria väärtus ja vastutus mõtleva ruumi kui stereoskoopilise dialoogiruumi, tõlke- ja tõlgendusruumi ja väärtusruumi kujundamisel ja edendamisel?  

Võimalikud vestlejad: Maarja Ojamaa, (TÜ) Peeter Torop (TÜ), Merit Maran (TLÜ), Daniele Monticelli (TLÜ), Kaie Koppel (EBS) jt

Korraldajad: Katre Pärn (Tartu Ülikool), Maarja Ojamaa (Tartu Ülikool), Peeter Torop (Tartu Ülikool)

Humanitaaria väärtustamist ühiskonnas mõjutab suuresti see, kas ja kuidas teadlased suudavad oma uurimistööd nähtavaks, kõnetavaks ja arusaadavaks teha. Ümarlaud toob kokku erineva taustaga osalejad, et arutada, milliseid uusi maailmu loob humanitaaria avalikus ruumis ning milliseid võimalusi ja pingeid sellesse protsessi toovad loomingulised meetodid – dokumentaalfilmid, näitused, etenduskunstid ja teised loovväljundid.

Loovpraktikate põhistes väljundites tekib paratamatult pinge akadeemilise täpsuse ja kompleksse käsitluse ning avalikkuse ootuse vahel, mis eeldab tihti lihtsustamist ja üldistamist. Samavõrd oluline on aga küsimus, kuidas selliseid väljundeid arvestatakse teadusbürokraatia hindamissüsteemides – kui loovpraktika ei sobitu olemasolevatesse kategooriatesse, väheneb ka motivatsioon neid kasutada.

Arutelus osalevad uurijad jagavad kogemusi oma senises töös rakendatud strateegiatest, kuidas hoida tasakaalu teadusliku põhjalikkuse, ligipääsetava väljendusviisi ja akadeemilise mõõdetavuse nõuete vahel. Kas ühiskonnas oma töö nähtavaks tegemine peaks olema eesmärk omaette, millistel viisidel seda teha ning millised riskid sellega kaasnevad? Kuidas toime tulla institutsionaalse raamistikuga, mis ei pruugi (veel piisaval määral) loovpraktikaid väärtustada?
Osalejad teevad kõigepealt lühikesed flash-esitlused oma praktikast filmitegemises, kuraatoritöös muuseumites või meediavahendatud teadusest. Seejärel avab ümarlaud arutelu humanitaaria rollist ja vastutusest laiemas avalikkuses – mitte ainult teadmiste edasiandjana, vaid ka uute maailmade kujundajana. 

Osalevad: Terje Toomistu (Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool), Brigitta Davidjants Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Jaanika Vider (Tallinna Ülikool), Kirsti Jõesalu (Tartu Ülikool), Sille Pihlak (Eesti Kunstiakadeemia), Karin Leivategija (Eesti Rahva Muuseum, Tartu Ülikool)

Korraldajad: Terje Toomistu (Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool), Birgitta Davidjants (Eesti Muusika- ja teatriakadeemia), Kirsti Jõesalu (Tartu Ülikool), Karin Leivategija (Eesti Rahva Muuseum, Tartu Ülikool), Sille Pihlak (Eesti Kunstiakadeemia), Jaanika Vider (Tallinna Ülikool)

Tänapäeva maailmas, mida iseloomustavad kiired muutused, vastandused ja komplekssed probleemid, on humanitaarteaduste rolli ning piiride üle arutlemine olulisem kui kunagi varem. Humanitaaria ei saa enam tegutseda isoleeritult – kaasaja sotsiaalmajanduslikud protsessid ja nähtused nagu migratsioon, (teadus)eetika, globaliseerumine aga ka kliimamuutus nõuavad interdistsiplinaarset lähenemist, kus koostöö sotsiaal-, loodus- ja täppisteadustega on vältimatu. 

Humanitaaride jaoks on piiride tõmbamine ja enesekirjeldus üks teaduse keskseid küsimusi. Sealjuures on neile omane mõista, et ühte nähtust saab kirjeldada mitmest, vahel isegi vastandlikust või tõlkimatust vaatepunktist. Jüri Lotmani järgi on just sellistes tõlkimatuse olukordades ühise keele otsimine kõige viljakam – see loob uusi teadmisi ja avab koostöövõimalusi.  

Eri valdkondade teadlasi kaasavas ümarlauas küsime: kuidas ületada hirmupiire ja alaväärsuskomplekse, mis on seotud humanitaaria kasulikkuse või positsiooniga teadushierarhias? Selle asemel, et küsida, milleks meile humanitaarteadlased või loodusteadlased, keskendume küsimusele: milleks tänasele maailmale üldse teadlased ja kuidas teadust üheskoos (paremini) teha? Uurime, milliseid koostööpunkte ja erisusi näevad sotsiaal, loodus- ja täppisteaduste esindajad humanitaarteadustega ning mida humanitaarid ootavad ja vajavad teistelt teadlastelt. 

Ümarlaua eesmärk on ületada piire distsipliinide ja teadlaste vahel, et paremini mõista mida me koostoimimiseks üksteiselt vajame ja milliseid kitsaskohti koostoimes tajume. Loodame, et ümarlauast kasvavad välja konkreetsed ettevõtmised teadusprojektide, ühisartiklite, kaasjuhendamiste ja tulevikuvisioonide loomise näol. 

Esialgsed ümarlauas osalejad: Toomas Kivisild, Meelis Kull, Raili Marling, Andra Siibak, Kadri Simm, Andero Uusberg, Jaak Vilo.

Korraldajad: Mari Tõrv (Tartu Ülikool), Monika Karmin (Tartu Ülikool), Maarja Ojamaa (Tartu Ülikool), Ester Oras (Tartu Ülikool)

Muusika-, teatri-, kirjandus- ja visuaalkunsti teoseid ühendab tõsiasi, et need on kunagi kellegi mingil füüsiliselt ja esteetiliselt kogetaval kujul loodud looming. Kuigi nende valdkondade “loominguks” või „teoseks“ olemine teostub vägagi erinevalt, ühendab neid seegi, et nad on “sündmusena” ajas justkui taaskorratavad: muusikateos teostub seda ette kandes, teatrikunst teostub etendusel, kirjandusteos teostub lugemisel ja visuaalkunsti teos teostub sellega vis-à-vis kohtudes. Teose taas-kohalolu ja selle kaudu tekkiv tähenduslik ambivalentsus on intrigeerinud muusika-, teatri-, kirjandus- ja visuaalkunsti teadlasi oma (kaugemas või lähemas) minevikus sündinud, kuid samas kaasajalisi objekte ikka uuesti uurima, parimal viisil tõlgendama ja aja koesse sisse kirjutama. Oma loomevaldkonna ajalugude kirjutamise praktika rüpes on ühtlasi formeerunud ka vastava humanitaarteaduse distsiplinaarsed vaatenurgad ja keelekasutus ning seetõttu on kunstide ajaloostamise protsessi väljundite – ajalugude – uurimine kunstiteaduste jaoks nii eneseuuring kui ka eneseloome protsessi, autopoeesi, oluline element. 
Ümarlaua eesmärk on arutleda kõne all olevate kunstide ajalookirjutuse probleemide üle, tehes seda omavahel võrreldes ja kriitiliselt, küsides nii valdkondade sarnasuste kui erinevuste kohta.

• Mis on kunstiajalooliste uurimuste/tõlgenduste objektid? Kuidas need suhtestuvad oma valdkonna uusloomingu tõlgendamisega? 
• Kas kunstide ajalugude kirjutamine (Eestis) on „pika ajaloo“ vaates toimunud diskursiivses mõttes sünkroonselt?
• Mida ajaloostamine vastava valdkonna uurimisobjektile „teeb“, kuidas seda mõjutab? 
• Mida pakub ajalookirjutuse uuring oma distsipliinile, humanitaariale üldisemalt ja „ühiskonnale“? 
• Millised on eesti kunstiteaduste vahelised (võimu)suhted ning suhted teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega? Kas kunstiteadused on pigem monoloogilised või dialoogilised?

Korraldajad: Krista Kodres (Eesti Kunstiakadeemia), Anneli Saro (Tartu Ülikool), Jaan Undusk (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), Toomas Siitan (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Marek Tamm (Tallinna Ülikool)

Vene agressioon Ukraina vastu on pealtnäha tõstnud nõukogude-uuringute ühiskondlikku ja teaduslikku relevantsust. Aga mida me tegelikult nõukogude aja kohta teada tahame? Kas eesmärk peaks olema rakenduslik ajalugu (Moskva ajaloolise domineerimise fakti kinnitamine ja Eesti kogemuse populariseerimine Läänes), rahvusvaheliste tõlgendusmudelitega sünkroniseerumine või midagi teaduslikult uut? Mida on Eesti NSV uurijatel öelda tänasele avalikkusele ja rahvusvahelisele teadlaskonnale, nii kontseptuaalselt kui empiiriliselt? Toome kokku eri distsipliinides töötavad uurijad, et arutada Eesti nõukogude-uuringute seisu, väljakutseid ja tulevikku.

Korraldajad: Kristo Nurmis (Tallinna Ülikool), Karsten Brüggeman (Tallinna Ülikool), Terje Toomistu (Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool), Johanna Ross (Tallinna Ülikool), Kädi Talvoja (Eesti Kunstiakadeemia), Kaarel Piirimäe (Tartu Ülikool)

Eesti humanitaarteadustega tegelevates ülikoolides on juba mitu aastakümmet antud soouuringutele pühendatud kursuseid, loenguid ja seminare ning igal aastal kaitstakse kõigis õppeastmetes soouurimuslikke töid. Seega on tekkinud rikas, kuigi eri humanitaardistsipliine mõnevõrra ebaühtlaselt kattev üksikuurimuste kogum. Tihtilugu on Eesti uurijatel rahvusvahelistes soouurimuslikes teadusaruteludes keeruline osaleda, kuna puuduvad üldkäsitlused, mis annaksid ülevaate erinevate teemade arengust pikema perioodi jooksul ja looksid aluse detailsematele juhtumiuuringutele. Ümarlaud kutsub üles arutlema järgmistel küsimustel: Milliseid ajaloolisi ja kultuurilisi üldkäsitlusi vajavad Eesti soouuringud? Millistes valdkondades on tegemata alusuuringud? Kuidas koondada fragmenteerunud üksikuurimusi? 

Arutelu modereerib TÜ etnoloogia teadur Rebeka Põldsam. Osaluse on kinnitanud Janet Laidla (Tartu Ülikool), Sara Barbo (Tallinna Ülikool), Liisa Lail (Tartu Ülikool), Kirsti Jõesalu (Tartu Ülikool).

Korraldaja: Rebeka Põldsam (Tartu Ülikool)

Eesti mäluasutused on kultuuripärandi hoidjad, vastutades ühiskonna ees, kuna kultuuripärandis peegeldub identiteet ning lugu, mille tundmine ja hoidmine on ebastabiilses maailmas üha kriitilisema tähtsusega. Digikogud annavad võimaluse olla mäluasutuste ainesele lähemal kui kunagi varem, kuid samas ei pruugi mäluasutused olla digitaalse maailma virvarris nähtavad. Digiteerimiseks ja ainese kättesaadavaks tegemiseks on kulunud palju ressurssi, mistõttu on mäluasutustel vastutus tagada, et kultuuripärandit kasutatakse ja uuritakse. See kindlustab kultuuripärandi järjepidevuse ajas ja ruumis.

Üheks kultuuripärandi avaldumisviisiks on kultuuriandmed. Palju arutelu on tekitanud kultuuriandmete kasutamine tehisaru treenimiseks. Ühest küljest on mäluasutustel vastutus jagada kultuuriandmeid teadlastele, et oleks võimalik edendada tehnoloogilist innovatsiooni, mis toetaks eesti keele ja kultuuri säilitamist. Teisalt on oluline autorite huvide kaitsmine ning ainese eesmärgistatud ja eetilise kasutamise tagamine.

Ümarlauas keskendume kahele teemale: mäluasutuste vastutusele ühiskonna ja oma andmete ees.
Kuidas vastutavad mäluasutused ühiskonna ees? Kuidas tuua kultuuripärand inimestele lähemale? Kuidas kultuuripärandit digitaalses maailmas väärikalt ja ligitõmbavalt esindada? Kuidas populariseerida digiteeritud kultuuripärandi taaskasutamist? Kuidas vastutavad mäluasutused kultuuriandmete eest? Millised on head kultuuriandmed? Kuidas mõõta kultuuriandmete kvaliteeti? Millistel tingimustel tuleks kultuuriandmeid jagada? Kellele tuleks kultuuriandmeid jagada? Kuidas kaitsta autorite huve? Milline oleks kesktee teaduse innovatsioonil ja autorite huvide kaitsmisel?

Korraldajad: Laura Nemvalts (Eesti Rahvusraamatukogu), Greete Veesalu (Eesti Rahvusraamatukogu), Meeri-Ly Muru (Eesti Rahvusraamatukogu)

Ruumiline pööre on humanitaar- ja sotsiaalteadustes juba aastakümneid tähendusrikas suundumus, mille kaudu analüüsitakse kultuuri, ühiskonda ja ajalugu ruumiliste mõistete ja ruumipraktikate kaudu. Ruumi ei vaadelda enam üksnes taustsüsteemina, vaid aktiivse tähendusloome ja võimustruktuuride kandjana. Ruum pole mitte mahuti, vaid protsess ja sellisena dünaamiline osaleja igapäevaelus. 

See ümarlauaarutelu kutsub osalejaid mõtestama, kuidas ruumiline mõtlemine on humanitaarteadustes arenenud ning kuidas see võiks edasi rikastada humanitaarialade teooriat ja praktikat Eestis.

Kutsume paneliste mõtisklema järgmistel teemadel:

• Kuidas ruumiline perspektiiv on muutnud tavapäraseid uurimisküsimusi ajaloos, arhitektuuris, kirjanduses, semiootikas, kultuuriloo- või sotsiaalteadustes?
• Kas ruumiline lähenemine on võimaldanud rohkem interdistsiplinaarset koostööd?
• Milliseid ruumilisest mõtlemisest kantud kontseptsioone, metafoore ja meetodeid (nt geograafiline infotehnoloogia, visuaalne kultuuriuurimus) võiks Eesti humanitaaruuringutes rohkem rakendada?
• Mida uut on ruumiline mõtlemine pakkunud ja mida võiks pakkuda humanitaarteadustele nii Eestis kui laiemalt rahvusvahelises mõõtmes?
• Kuidas võiks ruumiline humanitaarteadus suhestuda tänapäevaste väljakutsetega (sh digitaliseerimine, tehisaru) ja poliitiliste teemadega?
• Kas ruumiline pööre on välja jõudnud uude normaalsusesse?

Võimalikud panelistid erinevatest distsipliinidest: Epp Lankots (arhitektuur), Kadri Tüür (keskkonnahumanitaaria), Jan Kaus (kirjandus), Jussi Jauhiainen (inimgeograafia), Tiit Remm (semiootika).  

Korraldajad: Tauri Tuvikene (Tallinna Ülikool), Anu Printsmann (Tallinna Ülikool)

Ümarlauas tuleb juttu sellest, kuidas ainult vanade tekstidega tegelemine päästab maailma, eesti humanitaariast rääkimata.
Midagi värsket ei saa luua äralõigatuna traditsioonist – uued kultuurinähtused, arengud ja uurimissuunad toetuvad paratamatult varasematele, kas siis inspiratsiooni või vastandumise kaudu. Varasemate kihistuste ignoreerimine muudab fookuse üha kitsamaks, loob iseendast toituda püüdva ruumi, milles õhku jääb järjest vähemaks. Vanade tekstide lugemine ja mõtestamine loob ukse, mille kaudu ka uuemate perioodide ja kultuurinähtuste uurijad saavad ligipääsu sügavamatele ajalistele kihtidele, pinnale, millele uuem toetub. Kui selle pinna kultiveerimisest loobuda, kukub kokku ka sellele rajatud torn ehk humanitaaria. Meil on  praegu tegelikult haruldaselt hea võimalus seda pinda mitte ainult tugevana hoida, vaid ka laiendada, kaasates igasuguseid ajas ja/või ruumis kaugemaid kultuure.

Teemapüstitused:

• Hädavajalik võõras: globaliseerunud maailmas on kultuur eri paigus järjest ühetaolisem ning nn teine, mille abil püüda mõista ennast, muutub järjest haruldasemaks. Seda väärtuslikumaks osutuvad vanad tekstid ja kultuurid, kus on teine säilinud ja puutumatu.
• Oht stagneeruda tänapäevas: hoolimata meie praeguse lääne kultuuri multikultuursetest ideaalidest kujundame ümber kaanoneid ja õppekavasid lähtuvalt sellest, mis on kooskõlas me praeguste väärtustega. Sellises kontekstis tunduvad need väärtused silmakirjalikud ning tänapäevast humanitaariat ähvardab paradoksaalselt oht sulguda iseendasse ja jääda opereerima ainult oma paradigma sees.
• Kolonialistliku ja postkolonialistliku humanitaaria varjuküljed: euroopa kultuur on pikka aega ihaldanud teistsugust ja eksootilist, mille varjuküljeks oli kolonialism. Kas postkolonialistliku disktususe paratamatuks varjuküljeks on isolatsionism ja loobumine püüdest mõista teist?

Osalejad: Agne Pilvisto (Tartu Ülikool), Rahel Toomik (Tartu Ülikool), Alari Allik (Tallinna Ülikool), Mart Kuldkepp (Tartu Ülikool), Teet Toome (Tartu Ülikool)

Korraldajad: Elo-Mall Toomet (Tartu Ülikool), Neeme Näripä (Tartu Ülikool)