Töötoad

Selles töötoas vaatame draakonit kui koletist ja tema ilmumiskuju digipärandi kogudes. Draakon sümboliseerib vastandlikke ootusi ja mõtteviise, mis on seotud digipärandi kogude arendamise ja pärandi kasutamisega: ühelt poolt tulevikku suunatud protsess, teisalt aga säilitusele orienteeritud kataloogisüsteemid ja kontrollitud ligipääs. Jerome Coheni koletiseteooria (Monster theory) käsitleb koletist kui kultuurilist nähtust, kes toimetab konkreetses ajas ja ruumis. Koletiseteooria esitab seitse teesi koletise tähendusest ja toimimisest. Töötoa eesmärk on kasutada koletiseteooria teese analüütilise vaatenurga pakkumiseks, et ühiselt arutleda pingete, vastuolude ja digipärandi kogudes peidus olevate võimaluste üle. Koletiseteooria seitse teesi:
Tees I. Koletise keha on kultuuriline keha.
Tees II. Koletis pääseb alati minema.
Tees III. Koletis toob endaga kaasa kategoriseerimiskriisi.
Tees IV. Koletis elab erinevuste ja erisuste väravas.
Tees V. Koletis patrullib võimaluste piire.
Tees VI. Hirm koletise ees on tegelikult ihalus.
Tees VII. Koletis seisab tulevikuvõimaluste lävepakul.

Töötoa eesmärgiks on luua mänguline, kuid kriitiline raam, mis aitab märgata ja mõtestada digipärandiga seotud pingeid, ihasid ja hirme ning luua ühiselt tulevikku vaatavaid arusaamu. Draakoni kujund sobib digipärandi kogude kirjeldamiseks hästi, arvestades tema erinevatest kultuuridest tulenevat mitmetasandilist seoseruumi. Draakon sümboliseerib ka digipärandi ambivalentsust: ta pakub uusi tulevikuvõimalusi, kuid tuletab ühtlasi meelde kontrolli, hierarhiaid ja vastuolusid, mis pärandiga kaasas käivad. Sellisena aitab draakoni kujund näha kogusid mitte neutraalsete hoidlate, vaid elusate ja vastuoluliste olenditena, kes peegeldavad oma ajastu väärtusi ja hirme.

Korraldajad: Pille Pruulmann-Vengerfeldt (Malmö Ülikool, Eesti Rahva Muuseum), Pille Runnel (Eesti Rahva Muuseum)

Töötuba pakub osalejatele võimaluse ise kogeda muusika ja helide teraapilist mõju. Elektroakustiline muusikaline tervik on loodud arvestades heli ja muusika neuroloogilisi toimemehhanisme ja see võimaldab (soovi korral) nii aktiivset musitseerimist kui muusika kuulamisel põhinevaid tegevusi.

Korraldajad: Einike Leppik (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Marju Raju (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)

Humanitaarteadlaste ja teiste sektorite (nt haridus, tervishoid, kultuur, ettevõtlus) koostöös kerkib sageli küsimus: kuidas ühiselt väärtust luua ja millised on iga osapoole motivatsioonid ning ootused? Oma doktoritöö raames (http://www.kristiinaurb.com/texts-and-talks.html) olen välja arendanud kaks praktilist tööriista (motivatsioonide lõuend ja väärtuse koosloomise lõuend), mis aitavad just neid küsimusi süsteemselt ja arusaadavalt käsitleda. Töötoa eesmärk on anda osalejatele võimalus neid tööriistu praktiliselt katsetada ja näha, kuidas need aitavad kaasa koostööpartnerite erinevate huvide, eesmärkide ja piirangute nähtavaks tegemisele. 

Motivatsioonide lõuend aitab kaardistada, mis ajendab osapooli projekti või koostöösse panustama: millised on nende eesmärgid, võimalikud kasud, kirglikud teemad ning võimalikud valupunktid. See loob selge arusaama partnerite taustast ja ootustest, vähendades riski, et projektis tekivad hiljem arusaamatused. Väärtuse koosloomise lõuend keskendub sellele, kuidas erinevad osapooled saavad ühiselt väärtust luua ja jagada. See toob esile rollid, ootused, suhtluskanalid, riskid ja võimalikud hüved ning aitab kujundada läbipaistva ja tasakaalustatud koostööraamistiku.

Töötoas saavad osalejad esmalt lühikese ülevaate tööriistade teoreetilisest taustast, kuid põhirõhk on praktilisel tegevusel: väikesed rühmad täidavad lõuendeid reaalsete või hüpoteetiliste projektinäidete põhjal. Seejärel arutleme ühiselt, milliseid mustreid, arusaamu ja uusi ideid harjutus esile tõi ning kuidas tööriistu saaks kohandada omaenda uurimis- või koostöökontekstis. Töötoa sihtrühmaks on humanitaarteadlased, doktorandid ja praktikuid erinevatest valdkondadest, kes soovivad süvendada oskust teha sisukat koostööd väljaspool oma distsipliini. Osalejad lahkuvad töötoast konkreetsete tööriistadega, mida nad saavad koheselt oma projektides ja partnerlussuhetes rakendada, et edendada läbipaistvamat, motiveeritumat ja jätkusuutlikumat koostööd.

Korraldaja: Kristiina Urb (Tartu Ülikool)

Tehisintellekti kiire areng on muutnud teadus- ja õppetöö praktikaid viisil, mis sunnib meid plagiaadi küsimust vaatlema täiesti uuest perspektiivist. Kui traditsiooniline plagiaat tähendab peamiselt teiste autorite töö sõnasõnalist või varjatud ülevõtmist, siis uues reaalsuses kerkib küsimus: mis on plagiaat TI ajastul? Töötuba avab arutelu selle üle, kuidas eristada originaalset teadustööd masinate loodud tekstist ning milliseid intellektuaalse aususe väljakutseid toob kaasa TI kasutamine akadeemilises keskkonnas.

Osalejad saavad esmalt praktilise sissevaate SOLO taksonoomiasse, mis pakub selge raamistikku tekstide kvaliteedi hindamiseks. Taksonoomia viis taset – alates teemast mööda kirjutamisest kuni uute kasutusvõimaluste nägemiseni – annavad võimaluse analüüsida, kuidas tekst liigub detailide kogumisest seoseid näitava ja loova mõtlemise poole. Mini-meistriklassis katsetavad osalejad SOLO rakendamist humanitaarteaduste kontekstis, hinnates lühikesi näiteid ning paigutades need vastavale tasemele.
Töötoas toimub grupipõhine tekstide võrdlemise harjutus. Iga rühm analüüsib kahte teksti – ühe on loonud inimene, teise aga tehisintellekt. Ühiselt otsitakse tunnuseid, mis võivad viidata TI päritolule: seoste nappus, emotsionaalse/personaalse mõõtme puudumine või liigne üldsõnalisus. Seejärel arutletakse küsimuse üle: kui selline tekst satuks minu juhendatava tööde hulka, kas märkaksin ohumärke?

Lõpetuseks asetab osalejad proovile mänguline viktoriin „TI või inimene?“. Lühikesed tekstikatked tuleb hinnata nii SOLO taseme kui ka tõenäolise autorsuse alusel. Arutelu käigus selgub, kas ja kui palju SOLO taksonoomia aitab meil eristada masinlikku kirjeldust inimlikust analüüsist. Töötuba ei anna lõplikke vastuseid, vaid loob ruumi kriitiliseks mõtlemiseks, avatud aruteluks ja praktiliseks tööriistaks, mis aitab humanitaarteaduste doktorantidel ja õppejõududel navigeerida akadeemilise aususe muutuvates piirides.

Korraldaja: Anu Tammeleht (Tartu Ülikool)